ILSE BLOGI | Kuidas jääda ellu „ämmamoori majas“?

Ilsel ämma pole, ta on veel neiueas. Minul paraku enam pole. Järelikult peab keegi teine, soovitavalt kahejalgne, meie mõlema elu adrenaliinirikkaks muutma. Ei ole probleemi, kui sead end sisse näiteks RMK telkimisalal!

Viitan siin muidugi Maalehe vahendusel legendaarseks muutunud videole, mis lugejate hulgas üksjagu vastukaja tekitas. Uskuge - ja lugege lõpuni. Ilsel on veel kangem kraam vastu panna. Lugege lõpuni ja vaadake ikka videot ka!

„Inimestest eemale,“ on mu tavaline tingimus, kui arutame Tomiga, kuhu nädalavahetuseks ööbima sõita. Eeskätt koera pärast - tahaks, et ta süümepiinadeta lahtiselt joosta võiks, ilma et keegi teda nähes südamerabanduse saaks või vastupidi, liigset ja pealetükkivat huvi ilmutaks.

Kuigi kogemust justkui oleks (jah, ka sellist, mille puhul tuleb varavalges telgist dogi rihma otsa võtta, et baskerville inimestele hoiatavalt mõjuks), kipub see aeg-ajalt meelest minema. Nii et võtsime Matsiranna telkimisalal esialgu istet ja kompasime kõigi meeltega ümbruskonda. Nagu üks tuttav hiljem kahetsusega märkis: nimemaagia!

Kõrvale oli end sisse sättinud suurem seltskond kahe koeraga. Kui selgus, et ühe koera ja Ilse vahel võtab maad vastastikune sümpaatia (teine koer hoidis pigem distantsi), siis mõtlesime, et miks mitte, seekord siis nii. Et inimesed raadiot kuulavad ja merre joostes veidi huilgavad, ei tundunud ohumärgina. On püha lihtsameelsust!

Star FM vahetus peatselt „5 miinuse“ repertuaari vastu. Et meil on kodus sihtgrupieas tütar, ei tundunud see kõige hirmutavama valikuna ka siis, kui mõned lood olid kolm korda üle kuulatud. Järgnenud ning üha valjuhäälsemaks Synne Valtri, Vello Orumets või Mait Maltis ei suutnud meid murda veel ka südaööks. Las siis olla, viimased suvised ilmad ja pole me kah harjunud enne 1-2 öösel magama heitma.

Peatselt ilmus teiselt poolt puude vahelt üks viisakas mees ja küsis heitunult: „Kas see on normaalne?“ Selgus, et tegu oli Poolast pärit loodusturistiga, kes oli pika maa maha sõitnud, et Eesti metsade paljukiidetud rahu ja vaikust nautida ning kelle karavan paiknes umbes 100 meetri kaugusel.

Mis seal ikka, normaalne ei ole, tavaline paraku küll. Nii et kõigepealt käis naabrirahva juures ära tagasihoidlik poolakas ning umbes tunni pärast ka meie. Ikka viisakalt, et äkki saaks pisut vaiksemalt. Arvamused jagunesid kaheks: üks noormeestest uuris, kas meile muusikavalik ei sobi ja lubas tümmi mahedamaks keerata. Vanemaealised svipsus kolleegid hõikusid seevastu, et „mis viga, nautige reedet, võtke ka üks naps!“

Vaiksemaks keeramise asemel muutus tantsuõhtu seepeale muidugi veel valjemaks. Poolakale tervituseks aeti tuurid sisse ka traktorile ja tervitati kõiki telkimisala elanikke spetsiaalselt selle külge paigaldatud pasunaga.

Kuni Tom võttis välja kaamera. Ikkagi loodusvaatlus, talletada tuleb kõik häälitsused. Kaasa arvatud ühendkoori esituses kõlanud „Bohemian Rhapsody“, mille kvaliteedi puhul soovitan oma kujutlusvõimet pigem säästa. Mõned ähvardavad möirged koos taustaks mängiva soundtrackiga on nüüd teie ees.

Kuigi digitaalne silm säästusuvepäevalisi mõneks ajaks distsiplineeris, kõlas vaiksemaks muutunud muusika taustal ka paljutõotav üleskutse: „Mis kell see öörahu lõpeb? Aga hommikul tõmbame käima ka!“

Mehed sõnast, härjad sarvist (tütarlaste sarved olid tegelikult veel kõvemast materjalist, nende ässitamist kostus veel tükk aega): kell 6:10 toimus äratus nagu pioneerilaagris. Äratuslauluks oli valitud loomulikult „Täna naabrid ei maga!“ Ega tõesti. Poolakas oli ilmselt ammu alla andnud, meiegi pakkisime kodinad ja koera. Kes siis ikka jaksab tuvidega malepartii lõpuni mängida. Seda enam, et juba varem oli hoiatavalt mainitud, et täna nad peavad veel hoogu, aga vaat homme...

Võibolla oleks RMK-l aeg oma kuulsamaid telkimisalasid „ämmamoori maja“ märgistusega tähistama hakata? Oleks igal turistil eos selge, millise meelelahutusega nad end seovad.