Iga ametniku käsi ei ulatu: kes ja kuidas võib loomapidamisõiguse ära võtta?

Põllumajandus- ja toiduametile tehakse sageli etteheiteid, et väärkoheldud või ebanormaalsetes tingimustes peetavaid loomi omanikult kohe ei võõrandata. Tegelikkuses on loomapidamisõiguse ära võtmine kohtu otsustada.

„See on pikk ja kohmakas protsess. Kuni menetlemine toimub, tuleb näha, kas sellistes tingimustes elamine looma elu otseselt ohustab. Vaadata, kas need kannatused tekitavad tervisekahjustusi. Ära võtmise praktikat on Eestis vähe. See tähendab, et võtad ühelt konkreetselt isikult selle õiguse, aga kui inimene on retsidiivse käitumisega, siis suguvõsast tuleb juba järgmine, “ selgitas PTA loomatervise ja loomade heaolu juhtivspetsialist Harles Kaup tänavusel arvamusfestivalil.

Ta kinnitas, et õigeim praktika on siiski pidev kontroll: „Mina näen seda lahendust ainult koostöös loomakaitseorganisatsioonidega. PTA oma ressursiga seda kõike kindlasti korda ei saa.“ Ta lisas, et vabatahtlike poolt loomade ära võtmine on tegelikult vargus. See tuleb kõne alla ainult siis, kui omanik on vabatahtlikult nõus loomadest loobuma ning sel juhul tuleb kindlasti sõlmida leping.

Üheks kirstunaelaks loomapidamises on kutsikavabrikud, mille tegevust on raske piirata. Kui ühest pesakonnast odavalt lahti saadakse ja inspektorid sellele isegi peale satuvad ning ettekirjutuse teevad, tärkab kas sama omaniku või tema sugulaste abiga peatselt uus, lihtsalt teises asukohas.

Kaup toonitas, et kutsikate pidamisele kehtivad kindlad tingimused: „Ema peab vahel kutsikate juurest ära saama, kutsikatel peab olema ruumi liikuda, joogivesi peab kogu aeg ees olema, söök peab vastama eale. Need asjad on kõik kontrollitavad ja mõõdetavad ja seda järelevalve käigus ka tehakse. Kui kohe ei saa korda majja lüüa, siis tehaksegi ettekirjutus ja jälgitakse selle täitmist.“

Tähtaja, mille jooksul ettekirjutuse täitmist kontrollitakse, määrab ametnik. Tähtaeg võib tema sõnul olla ka kohe, kui see puudutab näiteks nõude pesemist või joogivee olemasolu.