ILSE BLOGI | Taksilinna salaselts tegutseb peaaegu sõnatul kokkuleppel

See äraseletatud ilme „ma tean, mida te tunnete“ iseloomustab kõiki, kes tulevad jalutuskäigul vastu, taks rihma otsas. Pole tarvis isegi vabamüürlaste tervitust kasutada.

Ma ei tea, kas näiteks chihuahuade või saksa lambakoerte puhul kehtib sama, kuid taksiomanikud hoiavad ühte ka siis, kui nad omavahel sõnagi ei vaheta. Enamasti muidugi vahetavad, sest taksid on omavahel reeglina head suhtlejad ning eks saavad omanikudki seepeale jutule.

Ilset on tänu blogile mõnel korral avalikus kohas ka ära tuntud. Mitte näo aga nime järgi loomulikult. Hoian siis alati hinge kinni, et staarkoer ühtlasi ka musterkoerana käituks ja et me ise ka mõistlike koeraomanike mõõdu välja annaksime. Veatu püsimine on raske ülesanne. Õnneks või õnnetuseks ei tea Ilse oma kuulsuse ahelatest midagi. Oletan, et lugejateks ongi enamjaolt need, keda takside hingeelu põhjalikumalt huvitab. Tervitused teile!

Hiljuti pöördus minu poole üks taksiomanik, kes pidas mind piisavalt usaldusväärseks taksiarmastajaks, et aitaksin tema kutsikale uut kodu leida. Kas proovime seda nüüd kõik koos teha? Eeldus on palav armastus just takside vastu, sest suvalisele ja impulsiivsele soovijale pererahvas oma silmatera pole nõus müüma.

Bonzo on 9-nädalane poiss, hiljuti saanud vaktsiinid ja kiibi ning parimas kojuminekueas. Pererahvas on teda hoidnud nagu oma last. Kes tunneb oma igavese armastuse selle mõnusa musta lontkõrva näol ära, võib saata meili aadressile: [e-mail] Seiklejatel mitte tülitada!

Kuna Ilse on suur rändur (õigemini on seda tema omanikud, koer hingab minu meelest iga kord kergendatult, kui koju jõuab ja magab mitu päeva jutti), siis tuleb ikka ette põgusaid tutvusi ka väljaspool pealinna. Ühtlasi on siis kõne all ka taksi harjumused, kaasa arvatud küsimus: kus teie koer magab? Statistika osundab, et pole ühtki taksi, kes ei teeks seda omaniku kaisus teki all. Ei saa meiegi neid empiirilisi vaatlusi tasakaalust välja viia.

Meie naabruses elab veel paar taksi. Üks neist on juba eakam härrasmees, kellel olevat ka liikumisega veidi raskusi (põgusal vaatlusel see küll silma ei hakka). Tema perenaine mainis oma koera seljahädasid, mis on takside puhul üks ohutegur, ja oli valmis meid varustama ühe üle jäänud trapiga, et koer jumala eest iseseisvalt toolile või diivanile ei hüppaks. Tuleb tema nõu kuulda võtta, sest ehkki Ilse on veel noor, võivad selgroomured tekkida ka mõne ootamatu liigutuse tagajärjel.

Parem on neid ennetada ja parim kõigest on taksiomanike vahel solidaarsust hoida.