Koerte ühiskonnakõlbulikkuse test võib tulevikus päästa ka koeramaksust: kas Eesti on selleks valmis?

Labradori retriiverite kasvataja Haita-Maarit Zahharovi ja koertetreeneri Svetlana Kulda sõnul on aeg hakata tegutsema selles suunas, et võtta ka Eestis kasutusele maailmas populaarne koerte ühiskonnakõlbulikkuse test, kirjutab Eesti Kennelliidu kommunikatsioonijuht Lemmi Kann.

Ameerika Kennelliit (American Kennel Club, AKC) lõi 1989. aastal programmi Canine Good Citizen (CGC), mille eesmärk on edendada vastutustundlikku koeranduskultuuri ja motiveerida inimesi oma neljajalgseid sõpru koolitama. Praeguseks on CGC testi kasutusele võtnud ja oma käe järgi kohandanud mitmed riigid, sealhulgas ka meie põhjanaabrid soomlased, kes juurutasid Kiva Koirakansalainen programmi 1996. aastal.

Test on iseenesest lihtne.

Koeraomanik peab koos oma koeraga läbima kümnest elemendist koosneva käitumisalase testi:

-Koer kohtub sõbraliku võõraga;
-Koer istub viisakalt ja lubab end silitada;
-Koer lubab end hooldada;
-Rihmas jalutamine;
-Kõndimine läbi rahvahulga;
-Käsu peale istumine, lamamine ja paigale jäämine;
-Koer tuleb juurde, kui omanik kutsub;
-Möödumine teistest koertest;
-Reageerimine ootamatutele olukordadele;
-Omaniku ootamine.

Selle alla poole tunni kestva katse läbimisel saab koer vastava sertifikaadi, mis sõltuvalt riigist on eelduseks mõne järgmise sertifikaadi saamisele, annab vabastuse nn koeramaksu tasumisest või mõne muu eelise.

Näiteks Ameerikas on koeraomanikul võimalik teatud piirkondades korterit või maja osta või üürida, koeraga pargis jalutada või avalikes kohtades viibida vaid siis, kui CGC sertifikaat on olemas.

„Meie Ameerika Kennelliidus usume, et kõik koerad võivad olla head koerad ja kõik omanikud võivad olla suurepärased omanikud, selleks on vaja vaid natuke koolitust, palju armastust ja muidugi palju kiitust,“ seisab AKC lehel, mis tutvustab CGC programmi.

Labradori retriiverite kasvataja Haita-Maarit Zahharov, kes on oma kasvandikega läbinud lugematu arvu koolitusi ja tõukatseid, on sama meelt.

Canine Good Citizen testist kuulis ta aastaid tagasi läbi soomlastest koeraomanike.
„Ma teadsin, et selline asi on olemas, aga arvasin alguses, et see on üsna samasugune nagu meil BH test (Begleithundprufung saksa k.), mida teevad teenistuskoerad. Soomlased kohandasid ameeeriklaste Canine Good Citizen testi endale sobivamaks. Tänaseks on väga paljud koerad Soomes selle ka läbinud.“.

Haita-Maarit näeks väga hea meelega, et taoline ühiskonnakõlbulikkuse test võetaks kasutusele ka Eestis, sest viimaste aastate arengud siinses koeranduskultuuris ei ole üleliia rõõmustavad.

Ühelt poolt on visad kaduma eelmise riigikorra ajal lokanud koerapidamistavad, teisalt on lisandunud tarbimisühiskonna mentaliteet, kus koera käsitletakse kui ilusat ja staatust näitavat aksessuaari. Üks ühine joon on mõlemal – eeldus, et koerad õpivad ise ootuspäraselt käituma, mõistavad sünnist saati inimkeelt ja koeraomanikuks olemist pole vaja õppida. Tulemuseks on koerad, kes pahatihti reageerivad enda jaoks harjumatutele olukordadele ebakindlusest tuleneva agressiooniga, sest nad ei oska teisiti. Omanik aga arvab, et on saanud „halva koera“, kuigi tegelikult on probleem hoopis rihma teises otsas.

Haita-Maariti sõnul jagunevadki koeraomanikud laias laastus kaheks.
„Paljud inimesed on lihtsalt selle pärast väga head koeraomanikud, et nad tahavad teha asju õigesti, aga kahjuks mitte kõik,“ nendib ta.

Suure tõenäosusega teeks just see esimene osa koeraomanikest ka CGC testi läbi, osad soovist saada veel paremaks koerajuhiks, teised lihtsalt huvist – kui hea tandemi ma oma koeraga moodustan? Ideaalis oleks seda aga rohkem vaja just sellel teisel osal, kelle toomine koera koolitamise juurde ei ole lihtne.

Koerte ja nende omanike haridustee kipub Eestis lühikeseks ja lünklikuks jääma. Isegi kui minnakse kutsikakooli, näitab Haita-Maariti kogemus, et kutsikakooli läbimine ei pruugi sugugi olla garantii koera ühiskonnakõlbulikkuseni jõudmisele.

„Üks asi on kolme-neljakuuse kutsikaga toredas trennis käia, teine asi aga hilisteismeline koer, kellel hormoonid möllavad. Just see on kriitiline aeg, kui liiga paljudel omanikel kasvavad koerad üle pea. Koera haridustee peab kestma poolteist kuni kaks aastat, alles pärast seda saab rahulikult välja hingata,“ rõhutab ta.

Haita-Maariti sõnul on koeraomanikel üsna sageli veendumus, et kui nad käivad oma koeraga näitustel või harrastavad mõnda koeraspordiala, on koer ühtlasi ka ühiskonnakõlbulik. Paraku see alati nii ei pruugi olla, kusjuures põhjusi võib olla erinevaid, alustades juba sellestki, et koerad on erinevad kuni omanike teadmistepagasi suuruseni. Inimene on teatavasti oma olemuselt mugav ja kui ta enda arvates saab igapäevaselt oma koeraga enam-vähem normaalselt hakkama, siis ongi see paljude jaoks piisav ning motivatsiooni millekski enamaks polegi.

„Kui koerte ühiskonnakõlbulikkuse testi läbides saaks omanikule ja tema koerale osaks mingid hüved, oleks asjal täitsa jumet,“ leiab Haita-Maarit.

Kuniks pole piitsa ega präänikut, mis koeraomanikke rohkem pingutama sunniks, lähevad motivaatorina kirja vaid puhas uudishimu, entusiasm ja soov paremaks saada.

„Ma soovitan küll igal koeraomanikul mõelda selle peale, kas tema koer suudaks selle testi läbida. Ükskõik, milliseks testiks valmistumine, koolitumine ja millegi harrastamine paneb paremini tajuma ja mõistma, millised on sinu koera võimed ja oskused ning kuhu sa ise tahaksid oma koeraga jõuda,“ soovitab Haita-Maarit.

Kui võtta hästi lühidalt kokku, siis Canine Good Citizen testi läbida suutev koer jääb igas olukorras rahulikuks ja kuuletub omaniku käsklustele. See on midagi, mis teeb iga koeraomaniku elu palju lihtsamaks ja meeldivamaks.

Kõlab ju hästi?

Ühiskonnakõlbulikkuse katseks valmistumine tähendab aga vajadust treenerite järele, kes õpetavad koeraomanikele, kuidas seda teha. Koerte treener Svetlana Kulda möönab, et kõik EKLi atesteeritud treenerid peaksid olema võimelised neid elemente õigesti õpetama, kuid ei saa oodata, et nad üleöö CGC testiks valmistumise oma treeningutesse lülitaksid. Kuid temagi on seda meelt, et Eesti koerandusmaailmale tuleks see kasuks.

Mõnda aega Hispaanias elanud Svetlana meenutab, et seal on tänavapildis koeri pea sama palju kui inimesi, kõik koerad käituvad hästi ja viisakalt ning inimesed ei pelga koeri, sest selleks pole põhjust.

„Ma olin positiivselt väga üllatunud ja küsisin kohalikult koerainimestelt, kuidas nad sellise tulemuse saavutanud on?! Mu vestluspartner hoopis mühatas selle peale – vaata parem Prantsusmaad, seal nad käivad koertega muuseumides! Iseasi muidugi, milleks on vaja koer muuseumisse kaasa võtta, aga see näitab ühiskonna küpsust. Eestil on sinna veel pikk tee minna,“ räägib Svetlana.

Kogenud treenerina on ta veendunud, et ilma piitsa või präänikuta koeraomanikud ühiskonnakõlbulikkuse testiks harjutama ja seda tegema ei torma. Riigiti on siin mindud erinevat teed. Näiteks Saksamaa on valinud piitsa.

„Koeraomanik maksab nn koeramaksu, kuni koer läbib BH testi, sõltumata tõust. Ma ei arva, et Eestis oleks veel ühe maksu kehtestamine hea mõte, seega tuleks meil mõelda, mis võiks olla see präänik, mis paneb koeraomanikud ennast ja oma koera koolitama,“ ütleb Svetlana.

Nagu ka Haita-Maarit, on Svetlana koolitajana seisukohal, et koeri võetakse liiga kergekäeliselt, nendega tegeletakse liiga vähe ja pahatihti tuleb koera õpetamine päevakorda alles siis, kui koer on juba probleemne ja omanik ei saa temaga enam hakkama.

Svetlanal pole küll illusiooni, et ühiskonnakõlbulikkuse testi kasutusele võtmine Eestis selle probleemi võluväel lahendaks, kuid sammuke parema koeranduskultuuri suunas oleks see kindlasti.
Canine Good Citizen testi juurutamine Eestis oleks tema sõnul väga teretulnud, sest BH testi läbimise nõudeid peab Svetlana nö kodukoerte jaoks liiga rangeks ja koeraomanikke, kes lihtsalt huvi pärast ja hobi korras võtavad BH testi läbimise ette, on väga vähe.

„Canine Good Citizen test ongi mõeldud tavalistele perelemmikutele ja kõik koerad saavad sellega hakkama, kui neid õigesti õpetada, nii suured kui ka täitsa väiksed koerad,“ märgib ta.

Svetlana selgitab, et CGC testi raames ei ole näiteks ka vaja nõuda elementide sooritamise tehnilist puhtust – pole oluline, kuidas koer istub või lamab, peaasi, et ta seda teeb.

Nagu ka teistes riikides, peaks Eestis üks koerandusega tegelev organisatsioon Canine Good Citizen testi vedamise ja korraldamise enda peale võtma.

„Alustuseks on vaja atesteerida treenerid, kes koeraomanikke koolitama hakkavad, ja katsekohtunikud, kes testi läbi viivad. Samuti võiks seada näiteks sportkoerte jaoks tingimuse, et võistlustele pääsemiseks peab olema tehtud kas BH või Canine Good Citizen test,“ pakub Svetlana. Tema sõnul oleks väga tore, kui ühel ilusal päeval oleks ka näitustel osalevatel koertel ühiskonnakõlbulikkuse test läbitud.

Svetlana rõhutab, et ühiskonnakõlbulikkuse testi maale toomine ja kohaliku versiooni juurutamine võtab palju aega ning pühendumist.
„Aga oleks väga hea, kui Eestis saab elementaarseks, et meie koerad on ühiskonnakõlbulikud, nad ei ole agressiivsed ega ohusta teisi koeri ja inimesi.“.