Eluohtlik leptospiroos varitseb koeri ka koduukse ees lombis

Leptospiroos on zoonootiline haigus, mis võib kulgeda kerge infektsioonina, aga päädida ka mitme organi puudulikkuse ja surmaga. Igal aastal sureb kogu maailmas ja ka Eestis koeri, kes on nakatunud leptospiroosi. Tallinna loomade kiirabikliiniku vanemarst Nadežda Kubetskise sõnul võiks ohvreid olla vähem, kui koeraomanike teadlikkus selle laastava nakkuse kohta oleks parem.

Leptospiroos levib peamiselt nakatunud väikenäriliste uriiniga. Koerad nakatuvad kas otsesel kontaktil või kaudsel kokkupuutel haige looma uriini või pinnasega.
Nadežda rõhutab, et leptospiroosi tekitajad, Leptospira perekonda kuuluvad spiroheedid on ebameeldivalt elujõulised.

„Ei ole vahet, kas on kevad, sügis, suvi või talv – kui temperatuur püsib nullist üleval pool, on leptospiirad aktiivsed. Tõsi – kõrghooaeg on sügis ja kevad, aga kui talv on soe või suvi jahe, võib pere lemmik ka siis nakatuda,“ nendib ta.

Tallinna loomade kiirabikliinikusse jõuab iga päev patsiente, kellel on põhjust kahtlustada leptospiroosi. Diagnoosi kinnitamiseks või välistamiseks kasutatakse kiirtesti, sõltuvalt vajadusest võetakse ka hematoloogiline ja biokeemiline vereproov ning uriiniproov. Keskmiselt üks test kahe päeva peale saab positiivse vastuse, aga on ka selliseid päevi, kui leptospiroosi diagnoosi saab mitu koera. „Leptospiroosi juhtumid sagenevad tõesti kevaditi ja sügiseti,“ nendib Nadežda.

Leptospiroosi võib koer saada sõna otseses mõttes oma koduukse eest. Väga kõrge riskiga on korterelamute piirkonnad, kus ühel maa-alal käib jalutamas palju lemmikuid.
„Piisab sellest, kui üks nakatunud loom pissib ja teised koerad hiljem nuusutavad või lakuvad seda kohta. Tõenäosus saada leptospiroos on linnas suurem kui metsas“ selgitab Nadežda.

Nii linnas kui ka metsas ei tohiks lasta koeral juua lompidest, sest see on alati üks ohuallikatest. Samuti on suurema nakatumise riskiga koerad, kes ujuvad ja joovad looduslikes veekogudes.

Teine riskipiirkond on põllumajanduslikud maapiirkonnad, mis on ahvatlev elupaik hiirtele ja rottidele.

Hiljutise Eesti Maaülikoolis tehtud uuringu tulemusena selgus, et ka kassid võivad leptospiroosi levitada. Haigeks nad ise ei jää, kuid nende väljaheited on sarnaselt väikenärilistega nakkuse allikaks. Halb on see, et kui välistemperatuur on nullist kõrgem, suudavad leptospiroosi tekitajad pinnases elus püsida 6-12 kuud, seega võib üks pissikoht vägagi kaua aktiivne nakkuseallikas olla.

Leptospiroos kuulub Nadežda sõnul nende haiguste hulka, mida on ilma testita keeruline ära tunda, sest seda on 25 erinevat liiki ja sümptomidki on sellest tulenevalt erinevad. Tüüpilised klassikalised tunnused on loidus, koer ei taha liikuda, esineb verine oksendamine ja verine kõhulahtisus.

„Veritsuse põhjustavad leptospiira toksiinid, mis hävitavad kapillaare. Tahtmatus liikuda tuleneb sellest, et leptospiirad põhjustavad valu liigestes,“ selgitab Nadežda.
Teised mõjutavad hoopis neere, mis tekitab koeral probleeme pissimisega. Kolmandad kahjustavad maksa. „Ehk siis leptospiroosil on ebaspetsiifilised sümptomid, mis on iseloomulikud ka teistele haigestumistele,“ sedastab Nadežda.

Leptospiroosi sümptomid:

– Isutus
– Loidus
– Oksendamine
– Kõhulahtisus
– Palavik või hüpotermia (alatemperatuur)
– Kõhuvalu
– Itkerus (kollasus)
– Liigeste valulikkus, tahtmatus liikuda
– Kaalukadu

Leptospiroosist tervenemine on tõeline loterii, kus peamiseks muutujaks on nakkuse liik. Kõige paremini ravile alluv ja hea prognoosiga on Nadežda sõnul nn neeruvorm.
Teine äärmus on kopsuvorm, mis on ülikiire ja agressiivne – nakatumisest surmani võib kuluda vaid 24 tundi.

„Kopsudes tekib verejooks. Isegi, kui loom jõuab kohe kliinikusse ja hakkab kohe ravi saama, ei päästa see teda surmast.“.
Üldiselt on leptospiroosi inkubatsiooniperiood 4-6 päeva.
Kopsuvormi puhul on omanikud kirjeldanud, et hommikul tundus koer veidi loium kui tavaliselt, õhtuks on koer aga juba kopsu verejooksuga kliinikus.

Kui tegemist on mõne leebema leptospiroosi liigiga, on paranemise võimalus Nadežda sõnul pigem hea, kuid siingi on mängus mitu muutujat. Üks neist on looma vanus: mida noorem koer, seda parem ka prognoos, sest noorematel koertel on reeglina immuunsus tugevam. Olulist rolli mängib seegi, kas koeral on kroonilisi haigusi.
„Vanemate koertega on keerulisem, paranemine võtab rohkem aega ja oleme prognoosi suhtes pigem ettevaatlikud,“ nendib Nadežda.

Tavaliselt tähendab leptospiroosi diagnoos, et koer peab mõnda aega kliinikus veetma. Raviskeem näeb ette antibiootikume, sageli kahte erinevat, lisaks vedelikteraapia ja ka valuvaigistid.

Kui koer lubatakse juba kodusele ravile, peab omanik arvestama sellega, et koera väljaheited on jätkuvalt nakkuse allikaks.
„Kui näiteks juhtub, et koer pissib tuppa, tuleks see kohta desinfitseeriva vahendiga puhtaks pesta. Kindlasti tuleks siis kasutada kummikindaid. Õues käimisega on keerulisem. Kui nakatunud koer oma aias pissib, võib juhtuda, et ta nakatub juba tervena sama kohta nuuskides uuesti. Leptospira’t väliskeskkonnas tapavad ainult külmakraadid,“ rõhutab Nadežda.

Sel põhjusel tuleks kortermajades elavatel koeraomanikel, kelle koer on saanud leptospiroosi diagnoosi, valida hädapärasteks toiminguteks mõni selline koht, kus teisi koeri pigem ei käi. Ka väljas käies tuleb oma lemmiku väljaheiteid koristades kasutada kummikindaid.

Kui peres on rohkem kui üks koer, on soovituslik ravikuur läbi teha kõigil koertel ka siis, kui neil sümptomeid pole.

Hiljutise Eesti Maaülikoolis tehtud uuringu tulemusena selgus, et ka kassid võivad leptospiroosi levitada. Haigeks nad ise ei jää, kuid nende väljaheited on sarnaselt väikenärilistega nakkuse allikaks.

Halb on see, et kui välistemperatuur on nullist kõrgem, suudavad leptospiroosi tekitajad pinnases elus püsida 6-12 kuud, seega võib üks pissikoht vägagi kaua aktiivne nakkuseallikas olla.

Vaktsineerimine võib päästa

Kui inimestele ei ole leptospiroosi kaitseks vaktsiini olemas, siis oma lemmikut saab vaktsineerimisega kaitsta küll. Leptospiroosi vaktsiini puhul on oluline teada, et see ei pruugi ära hoida nakatumist, kuid teeb haiguse põdemise kergemaks ja taastumise kiiremaks.
„Kui koeral on olemas kokkupuude antigeeniga, on protsess palju kergem. Organism on nakkuse tekitajaga siis juba kokku puutunud ja immuunsüsteem oskab sellega paremini hakkama saada,“ selgitab Nadežda.
Seepärast on ka vaktsineeritud koerte väljavaade leptospiroosist paraneda tunduvalt parem.

Täielikku garantiid vaktsineerimine siiski ei anna. On teada juhtumeid, kus ka korralikult vaktsineeritud koer on pidanud leptospiroosile alla vanduma, kuid sellisel juhul on tegemist halbade asjade kokku langemisega.

„Seda juhtub harva. Meil on olnud üks selline juhtum, kus koer sai korraga kaks eri tüüpi nakkust – üks kahjustas maksa ja teine neere. Need on väga olulised organid, mis viivad organismist toksiine välja. Kui kumbki ei tööta, sureb koer toksikoosi tagajärjel,“ räägib Nadežda.

Nadežda rõhutab, et leptospiroos on väga tõsine haigus ja kahjuks Eestis ka väga levinud. Ainuke viis oma lemmikule selle eest kaitset pakkuda on vaktsineerimine.
Kui elatakse maapiirkonnas – näiteks talumajapidamised ja farmid, kus on palju hiiri ja rotte, soovitavad veterinaarid vaktsineerida kaks korda aastas – veidi enne kevade algust ja suve lõpus, enne sügisilmade saabumist.

„Üldiselt on teada, kui piirkonnas on palju leptospiroosi juhtumeid. Siis tasuks kindlasti selle peale mõelda,“ rõhutab Nadežda. Linnades piisab kord aastas vaktsineerimisest. Koeraomanik peab oskama ka ise hinnata, kui suur on tõenäosus, et koer puutub kokku hiirte ja rottide väljaheidetega.

Kui järgida kahte soovitust – regulaarselt vaktsineerida ja mitte lubada koeral lompidest juua, on tõenäosus leptospiroosi mitte nakatuda või see kergel kujul läbi põdeda tunduvalt suurem kui neid nõuandeid eirates.