ARVAMUS | Heiki Valner: krematooriumi korstnast väljuval vinel on juures rahalõhn

Tänavu on hea seeneaasta. Tänavu on metsades ka hea kassiaasta, sest seenelistele jäävad nad ikka ja jälle silma ning teateid tuleb üle kogu riigi. Kõik ühtset registrit ja üleriigilist kiipimiskohustust vastustavad tegelased pole täie aru juures, leiab Loomapäästegrupi asutaja Heiki Valner.

Pole kahtlustki, et kassid on ühed vingemad seksivurri veeretajad siin maamunal ja ega nad otsa lõppe, kui just kliima mõnda eriti äärmuslikku trikki teha ei plaani. Seda liiki loomi jääb palju üle ning kiisudele näpuga osutada on nüüd küll patt – nad elavad lihtsalt oma elukesi just nii, nagu loodus sättinud on.

Inimene saaks seda olukorda steriliseerides-kastreerides muuta, aga nii mõnegi kassiomaniku jaoks on see loomapiinamine. Kas vastsündinud kiisude ämbris uputamine, kilekotiga metsa või prügikasti kõrvale viimine siis pole?

Kassidele pahatihti kiipe ei paigaldata ja mõistagi ei leia nende andmeid ka kõikvõimalikest registritest. Seega jäävad loomahülgajad valdavalt tuvastamata. Poliitikuid see teema ei huvita ja lemmikloomandus Eesti riigis lappab nii, et süda läheb pahaks.

Kohalike omavalitsuste tegelased vaatavad asjale läbi näppude, sest ega neidki see suurt kõiguta. Täna saavad nad pappi ühes suures rahakotis, mille eest on vaja kõik kohalikud asjad korda ajada. Seal on ette nähtud kopikas ka hulkuvate loomadega tegelemiseks, aga enamasti kulub see mujale. Katsed seadusega loomadega seotud raha n-ö eraldi eelarvereale paigutada, et seda mujal sirgeks ei löödaks, ei ole õnnestunud. Pole ka ime!

Nii te kuuletegi kurbi lugusid, kuidas loomadega tegelemiseks raha pole, sest see kulus lasteaia katuse, teederemondi ja teab mille peale veel. Viimati küsis üks Lõuna-Eesti ametijuku Loomapäästegrupi vabatahtlikult otse, et kas ta on peast loll või, et mingi tühise kassimurega teda üldse tülitada julgeb?

Tegelikult on napakad hoopis omavalitsuste tegelased ise. Selle asemel, et lohakatelt loomapidajatelt ja -hülgajatelt raha sisse kasseerida, põletavad nad seda suure leegiga. Kõigepealt püüavad hulkuvad loomad kinni ja hoiavad kaks nädalat varjupaigas. Toidavad, ravivad ja otsivad uusi kodusid. See kõik maksab.

Seejärel löövad maha ja ka selle eest tuleb raha välja käia. See pole veel kõik, sest korjused tahavad ka utiliseerimist, mida samuti tasuta ei tehta, kui neid just metsa alla ei sokutata või suvalises kohas ise maha ei maeta.

Krematooriumi korstnast ei tule pelgalt loomajääkide toss, vaid sellel vinel on päris korralik rahalõhn juures. Tundub mõistlik käitumine? Ilmselt mitte ning seega on kõik ühtset registrit ja üleriigilist kiipimiskohustust vastustavad tegelased hoopis ise peast päris soojad!

Inimene ja loom tuleb kokku viia ning siis tekib ka vastutus. Muudmoodi pole võimalik. Kujutage ette, kui me loobuksime ühtäkki autode numbritest kui mõttetust lisakulust. Kas politsei saaks tööd teha? Loomulikult ei saaks ja maanteedel tekkiv kaos oleks võrreldav sellega, mis täna lemmikloomapidamises valitseb.

Tänavu on hea seeneaasta. Tänavu on metsades ka hea kassiaasta, sest seenelistele jäävad nad ikka ja jälle silma ning teateid tuleb üle kogu riigi. Ometigi on see vaid jäämäe tipp, sest enamus hüljatutest saab hukka ja meil pole õrna aimu palju neid tegelikult on või oli. Vähesed õnnelikud pääsevad ja teinekord peavad nad lihtsalt auto alla jääma või muudmoodi viga saama, et uus kodu terendaks.

Väga paljud meist on siiski kaastundlikud ja armastavad, hoolivad ja osavõtlikud ega suuda teise elusolendi piinu vaikides pealt vaadata. See hoiabki loomapäästekaruselli töös. Tegelikult ka väga paljud inimestega seotud mured saavad just samade iseloomuomaduste abil lahendatud. Selline see kahejalgne looduse kroon juba on ja nii inim- kui ja loomkonna õnneks on sedaviisi tundvaid ja mõtlevaid inimesi väga palju. Ühed lõhuvad, teised parandavad.

Loe hüljatud kassidest pikemalt Loomaveebist