ILSE BLOGI | PISA testis oleksime edutud, ühiskonnakõlblikkuse omas samuti

Igasugu sooritusvõimet demonstreerivad testid ei soosi oma peaga mõtlemist, vaid kuulekust. Eks näidake mulle kuulekat taksi!

Hiljuti intervjueerisin üht taksifännist naist, kes endagi koeri iseloomustas teada-tuntud omaduste abil: põikpead, suured isemõtlejad. Ta lisas ka, et see on põhjus, miks takse väga kergekäeliselt ei adopteerita. Inimesed pelgavad (põhjendatult) pähe istumist.

Kui taks oma peaga mõtlema hakkab (ja seda ta kindla peale mingil hetkel teeb) ei pruugi tagajärjed olla päris need, mida me ootame. Õige motivatsiooni korral pole neile vastast ka visaduses.

Ilseski on varjul kaupmehehing: kutsikapõlves omandatud käsklused õnnestuvad ainult siis, kui ta midagi ka vastu saab. Kui silmapiiril on midagi maitsvat, kerkib käpp tervituseks ilma palumatagi. Muudel juhtudel tervitage end ise, daamid ja härrad.

Meil on kodus niisugune mänguasi nagu toidupall - sobib nii viskamiseks kui maiustuste välja sonkimiseks. Veel hiljuti leppis Ilse peamiselt mängufunktsiooniga. Ta tõi selle mulle jalge ette ja ootas, et talle seda loobitaks. Mida ma tema vihje peale loomulikult alati ka tegin, ehkki kõik etiketieksperdid korrutavad, et mängu alustab inimene, mitte koer.

Aeg-ajalt on palli sisse sattunud siiski ka mõni vorsti- või juustutükk, mille urgitsemine võtab kauem aega kui palli järele jooksmine. Jooksmine ongi ülehinnatud tegevus, arvab Ilse, kes nüüd käsu peale „too pall!“ võtab palli küll hambusse, kuid viib selle otsejoones külmkapi ette, et oma jalavaeva säästa. On olnud kordi, mil ka sellistele provokatsioonidele järele annan.

Hiljuti arutlesid koerakasvatajad ühes loos ka koerte ühiskonnakõlbulikkuse testi üle, mida mõnes riigis juba läbi viiakse. Sellega kaasnev sertifikaat annab omakorda kuulekatele koertele mõnes olukorras eelise. Näiteks võib see vabastada lemmikloomamaksust või võimaldada korterit üürida.

Tuletame siis meelde, mida sõnakuulelikelt koertelt testi käigus nõutakse (koos Ilse kommentaaridega):

-Koer kohtub sõbraliku võõraga (Mis mõttes võõraga? Olgu omaette, ma olen ka,)
-Koer istub viisakalt ja lubab end silitada (Kui te just peate, aga tehke ruttu!)
-Koer lubab end hooldada (OK, maniküüriga olen harjunud, vanni parema meelega ei läheks)
-Rihmas jalutamine (Kuni ei pea kõrval marsisammu astuma, saame hakkama.)
-Kõndimine läbi rahvahulga (Juhul, kui keegi mind ei näpi.)
-Käsu peale istumine, lamamine ja paigale jäämine (Mis ma vastu saan?)
-Koer tuleb juurde, kui omanik kutsub (vt eelmine kommentaar).
-Möödumine teistest koertest (Väike jutupaus ja infovahetus nendega ei teeks paha).
-Reageerimine ootamatutele olukordadele (Küll ma siis välja mõtlen, mida teha).
-Omaniku ootamine (Kui kaua? Kus? Miks?)

Nii et kui Eestis kunagi lemmikloomamaks kehtestatakse, tuleb meil seda paratamatult tasuma hakata. Ja ega ma vastu vaidlegi. Juba puhtast solidaarsusest nende koerte vastu, keda on mõtlematult soetatud ja kelle tee viib hiljem varjupaika või teisele ringile. Või nende koerte vastu, kes terve elu ketis veedavad. Või hoopis nende vastu, kelle ainus ülesanne on paljundada ja veelkord paljundada, kuni tervis otsa saab. Lemmiklooma maksustamine aitaks sellistele nähtustele loodetavasti piiri panna.