Veterinaar: antibiootikumide valimatu kasutamine loomadel asendub üha enam uudse diagnostikaga
Millal kasutatakse Eestis loomakasvatuses antibiootikume ja kuidas nendega ravimist määratakse, räägib Agrone OÜ esindaja ja veterinaararst Mihkel Kure.
Kuidas tehakse antibiootikumide raviotsus?
Kõik raviotsused tehakse farmis lähtudes isendist, ravimeid kasutatakse siis, kui selleks on vältimatu vajadus – ühtegi looma ei ravita nn „ igaks juhuks“. Raviotsusele eelneb looma kliiniline läbivaatus, mille käigus selgitatakse välja esialgne diagnoos, pärast mida tehakse otsus edasise ravi osas.
Loomade ravimine farmis ei ole täna enam selline, et loomaarst süstib kõiki loomi, olenemata haigusest, antibiootikumiga vaid senisest enam kasutatakse ennetamist, toetavat ja sümptomitel põhinevat ravi.
Selleks et kindlaks teha, kas haigestumise on loomal põhjustanud mõni bakter, viirus või parasiit, on tänapäeval farmides kasutusel üha rohkem diagnostilisi vahendeid. Kui nendest vahenditest jääb väheseks, siis kasutatakse julgelt erinevate laborite teenuseid, mis on spetsialiseerunud just loomahaiguste ja -taudide diagnoosimisele.
Näiteks kasutame vasikate kõhulahtisuse diagnoosimiseks kiirteste, mis määravad roojast põhilised haigustekitajad. Kui on tegemist viiruse või parasiidiga, siis on ka raviplaan vastav. Kindlasti ei kasutada sel puhul antibiootikume, sest need ei aita. Kui proovi vastusest ilmneb, et tegu on siiski bakteriga, siis otsustatakse, kas ja millise antibiootikumiga ravi alustatakse, sest ka bakteriaalse infektsiooni korral ei ole antibiootikumi ravi alati vajalik.
Lüpsilehmadel on üheks väga sagedaseks antibiootikumide kasutamise vajaduseks udarapõletikud. Tänapäeval ravitakse farmis udarapõletikke antibiootikumidega üha vähem, sest farmis kohapeal teostatavad diagnostilised võimalused on hulga paremad ja täpsemad. Sellest tulenevalt on võimalik teha ka paremaid otsuseid ravi osas – võimalusel piirduda NSAIDide (mittesteroidsed põletikuvastased ravimid) ja vedelikteraapiaga või valida antibiootikum vastavalt antiobiogrammile.
Selleks on meil farmides kasutusel spetsiaalsed söötmed, nagu näiteks kroomagar või hiljuti ka Eesti turule jõudnud Mastatest, kus saab välja kasvatada erinevaid patogeene. Mastatest on uudne udarapõletiku diagnoosimise aparaat, mis määrab piimaproovist haigustekitaja 24 tunni jooksul ning lisaks annab infot selle kohta, millist AB selle konkreetse tekitaja suhtes kasutada või kas selle kasutamine on üldse põhjendatud. Mastatest on meie igapäevatöös asendamatu abimees ja seda just udarapõletike diagnoosimisel.
Farmiloomadel esineb mitmeid haigusseisundeid, mille tekitajaid ei ole võimalik farmis koha peal kindlaks teha, sellisel juhul võetakse haigestunud loomalt proov ja saadetakse laborisse. Proovivastuste kätte saamine võtab aega, seni ravitakse looma lähtudes tema sümptomitest/kliinilistest tunnustest Raskekujulise haiguse puhul võidakse alustada ka antibiootikumiravi, juhul kui looma elu on ohus ja laborvastuste ootamiseks aega ei ole. Hiljem korrigeeritakse vajadusel raviplaani vastavalt laborivastusele. Ühtegi looma ei jäeta vastust ootama jäädes hooleta.
Kas antibiootikume antakse kühvlite ja ämbritega valimatult kõigile?
Ravi on ikkagi individuaalne. Üha rohkem põhinevad raviotsused kindlatel diagnoosidel, mille käigus on eelnevalt kindlaks tehtud haigustekitajad. On siis selleks kasutatud farmis koha peal erinevaid diagnostika vahendeid, millest sai räägitud ka eelnevas punktis või on võetud loomadel erinevad proovid (vereproovid, piimaproovid, koeproovid, roojaproovid jne) ja saadetud laborisse.
Arvan, et üha rohkem veterinaare ja loomakasvatajaid on teadlikud antibiootikumide ebakorrektse kasutamisega kaasnevatest probleemidest, nagu näiteks antibiootikumide resistentsuse tekkimine ja selle mõjust nii loomakasvatusele kui ka humaanmeditsiinile. Sellest lähtudes kasutatakse kõiki kättesaadavaid diagnostika meetmeid, et kindlaks teha haigustekitaja ning koostada efektiivne raviplaan võimalusel antibiootikume kasutamata.
Meie oma farmides lähtume antibiootikumide raviotsustes kokkulepitud headest tavadest ja konkreetsetest haigustekitajatest. Antibiootikumide kasutamisel eelistatakse kindlasti esimese põlvkonna antibiootikume, reservantibiootikumid jäetakse humaanmeditsiinile.
Oma igapäevases töös oleme arstidena tutvunud antibiootikumide kasutamise juhistega, samuti on iga ravimiga kaasas kasutusjuhised, kus on täpselt kirjas, kuidas antud ravimit kasutama peaks. Kui raviks kasutatakse mõnda antibiootikumi, siis peetakse alati kinni ravimitootja poolt kindlaks määratud soovituslikust raviskeemist ja kaasnevast keeluajast. Tavaks on lisada ravimitootja poolt ettenähtud keeluajale veel üks päev lisaks, et tagada toiduohutus.
Profülaktiliselt antibiootikume ei kasutata ja veterinaar- ja ravimiseaduse järgi on antibiootikumide kasutamine kasvu või tootlikkuse suurendamiseks keelatud.
Kui suur on intensiivsete suurfarmide ja väikefarmide erinevus?
Üha rohkem pööratakse kõikides farmides tähelepanu loomade heaolule, seda läbi pidamistingimuste parandamise, haiguste ennetamise, erinevate vaktsineerimisprogrammide, üha paremate diagnostikavahendite kasutusele võtmisega farmides koha peal jmt.
Kindlasti on intensiivsel loomapidamisel omad riskid, aga üha rohkem, ja julgen väita, et just suurfarmides, pannakse iga päev rohkem rõhku loomade heaolu tõstmisele läbi pidamistingimuste parandamise. Samuti investeeritakse suuri summasid haiguste ennetamisele läbi profülaktiliste ravimeetodite, nagu näiteks vaktsineerimise, aga ka erinevate loomade vastupidamisvõimet tõstvate toidulisandite söötmisega jne.
Arvan, et suurfarmid ei kasuta võrreldes väiketootjatega ka kuidagi kergemakäeliselt antibiootikumide ravi ja ei tee seda proportsionaalselt oluliselt rohkem. Suurfarmidel on sageli paremad finantsilised võimalused tegeleda haiguste ennetamisega ning loomade heaolu tagamisega, mis muidugi ei tähenda, et väiksemates farmides oleks loomadel tingimata halvemad pidamistingimused.
Kõik oleneb loomaomanikust ja tema eesmärkidest. Haiguste vältimine ja loomade elutingimuste parandamine peaks olema kõikide loomakasvatajate ja loomaarstide igapäevane eesmärk, usun et siin ei ole erinevust väike- ning suurtootjate vahel.
Intensiivne pidamine on madala toote omahinna tagajärg. Kindlasti ei ole loomakasvataja eesmärk hulga loomi väiksesse ruumi kokku kuhjata ja sealt suurt toodangut saada, et ise kiiresti rikastuda.
Betoonpõrand ja liigesepõletik
Betoonpõrandad liigesepõletikke ei tekita. Siiski tuleb jälgida, et põrandad ei oleks liialt siledaks kulunud, mis omakorda võib põhjustada loomade libisemist ja sellest tulenevaid jäsemete probleeme. Traumade vältimiseks karestatakse lautade põrandaid teatud aja möödudes. Liigesepõletikud ja eriti kannaliigeste probleemid tulenevad eeskätt asemete vigadest. Kui asemed, kus loomad puhkavad/magavad on õige suuruse ja piisava allapanumaterjaliga, siis kannaliigeste probleemid ei tohiks olla teemaks.
Põhk kui allapanumaterjal on iseenesest hea ja seda kasutatakse farmides palju, seda just erivajadustega loomade lautades ja vasikatel boksides. Põhku peab olema piisavalt palju ja seda peab vahetama teatud aja tagant, muidu muutub see märjaks ja võib põhjustada erinevaid terviseprobleeme.
Võtmekoht on paremad pidamistingimused Hetkel on põllumajandusloomade pidamine väga keeruline, sest sisendite hinnad kasvasid lühikese perioodi jooksul kordades, kuid toodete omahind mitte. Farmidesse on üha raskem leida töötajaid ning igasugused uuendused on tihti väga suur investeering. Siiski on loomakasvatajad motiveeritud headesse pidamistingimustesse investeerima, sest rahulolev loom püsib terve ning annab head toodangut- see ongi põhieesmärk!
Suurendades loomade heaolu läbi pidamistingimuste parandamise, vähenevad kindlasti erinevad tervisehädad ja sellest tulenevalt väheneb ka antibiootikumide ning teiste ravimite kasutamine.
Tänapäeval ei ole ammu ka loomaarstid farmides vaid need, kes süstaldega ringi jooksevad, vaid üha enam on meie roll farmis karjatervisealast nõustamist pakkuda. Loomaarstidena anname ka tagasisidet farmis esinevatest pidamistingimustest tulenevatest terviseriskidest ja koos teiste spetsialistide ja omanikega püüame koos leida lahendused, et loomadel oleks üha paremad elamistingimused ja vähem haigestumisi.
