Isegi panda on paremas seisus kui angerjas: ülepüük viib liigi hävimiseni

Viimases Loomade Hääle saates käisid külas zooloog ja Riigikogu liige Tiit Maran ja Eestimaa Looduse Fondi säästliku kalanduse ekspert Joonas Plaan. Saate teemadeks olid kriitiliselt ohustatud liik angerjas ning nende nuumlad ja kalafarmid üleüldiselt. Saate salvestust kuula Soundcloudis ja Spotifys.

Kui teiste liikide puhul saab rääkida erinevatest populatsioonidest, siis klaasangerja puhul tuleb rääkida ühest globaalsetest populatsioonist. Kuigi täpsed teaduslikud andmed puuduvad, on teada, et angerjas läheb kudema Sargasso merre.

Võrreldes 1970ndate aastate arvukuse lähteandmetega, on tänaseks suurest populatsioonist alles veel vaid 3%. See tähendab, et tänaseks on varem suhteliselt arvuka kalaliigi angerja arvukus ääretult kiiresti langenud, mis teeb ta väga halvas seisus olevaks.

Et üks liik kaoks, on selleks tavaliselt mitmeid põhjuseid. Angerja puhul on selleks maailmamere halb seisukord, tammid ning väga suureks põhjuseks ennekõike ülepüük.

Kuigi angerjat on läbi aegade alati söödud, on hetkel kõige suuremaks mureks see, et angerjat püütakse massiliselt Jaapani turu jaoks, sest Jaapanist on klaasangerjas kõik suures osas välja püütud. Selleks püütakse angerjat Euroopa piirkonnast väikeste kaladena ning asustatakse ümber Hiina kalafarmidesse, et looduslik angerjas seal suureks kasvatada („Fattening“) ja müüa edasi Jaapani turule. Sel teekonnal sureb väga palju angerjaid juba püüdes, transportides, ümberasustades. Tehistingimustes angerjas ei paljune.

Ka meil Eestis on angerjat looduskaitselise meetmena lastud Võrtsjärve, et ta siit läbi Narva jõe liiguks Läänemerre ja edasi Sargasso merre. Kahjuks teadustööd seda väga ei kinnita, et teda piisavalt Läänemerre jõuaks, seega hetkel puudub sellel looduskaitseline efekt. Üheks põhjuseks, miks angerjas Võrtsjärve on ümberasustatud, on vajadus toetada kohalikku kalurkonda.

Angerjas on üks kallimaid saadusi kalaturul ja Võrtsjärve kaluritele annab ta 50% nende sissetulekust. Kuna angerjapüügil on nii poliitilised kui ka majanduslikud dimensioonid, on poliitikutel keeruline võtta vastu otsus angerja püük ära lõpetada ja selleks ei piisa vaid ühe riigi otsusest.

Angerja puhul oleks väga vaja midagi ette võtta, et lõpeks antropogeenne suremus. Hetkel see kaitsekategoorias pole. Kuna on üks globaalne populatsioon, siis vastutame tema püsimise eest kõik ning see nõuab suurt ühist koostööd. Angerjas on kriitiliselt ohustatud liik, tema ohustatust võib võrrelda pandaga, kes on angerjaga võrreldes paremas seisus.

Hetkel on Eestil üks avamere kalakasvandus, kuid planeeringutes üle 20, et hakata kasvatama forelli ja lõhet. Sellel oleks tohutu mõju Läänemerele ja looduslikele populatsioonidele. Kasvanduse kalad võivad välja pääseda ja mõjutada looduslikke populatsioone.

Lisaks hakkaks kasvandustest tulema tohutu toitainete hulk ning Läänemeri on juba niigi halvas seisukorras. On teada, et Läänemeres on palju toitaineid ja nähakse niigi vaeva, et Läänemeri saaks taastuda ja jõuda paremasse seisu. Kalakasvanduste loomine aitaks eutrofeerumisele veel vaid juurde.

Nagu teame, on tootmise eesmärk minimaalse kulu eest saada maksimaalne toode. See tähendab palju kalu tihedasti koos, sellises olustikus heaolu kalale tagada ei saa.

Tihedasti koos olles on oht haigustele, parasiitidele. Et seda ohtu ennetada, antakse kaladele erinevaid ravimeid ja antibiootikume. See aga jõuab kõik nii merre kui ka inimese toidulauale, mõjutades meie tervist. Kui on püütud teada saada, mis ravimeid ja kui palju täpsemalt kaladele antakse, on öeldud vastuseks, et see on ärisaladus ja otseseid konkreetseid vastuseid ei saada.

Lisaks ravimitele antakse kaladele ka toidullisandit, mis muudab nende värvi. On ju teada, et kasvanduse lõhe on roosa, kuigi looduses on lõhe värvus hallikas.

Lõhelisi toidetakse farmides erinevalt. Näiteks on teada, et meie Läänemerest püütakse väikseid kalu (räimi jt) selleks et sellest teha jahu, mida kasutatakse Norra kalakasvandustes kalade söödaks.

On ka taimne sööt. See tähendab seda, et põllumajanduse toorainest valmistatakse kaladele sööt. Nii aga viiakse kõik toitained merre.

Selles, et midagi muutuks, on kõige suurem roll inimesel. Selline, milline on tarbimine ja nõudmine, on ka pakkumine.

Hetkel on Eestis maismaal vaid väikesed kalakasvandused, merel on aga investeeringud suured ja seetõttu püütakse ka suures mahus toota.

Kõige kestlikum oleks kala vette jätta.