ILSE BLOGI | Kuidas me raibet üle doseerisime ehk loomkatsed toortoiduga

Kuigi välisel vaatlusel seda ei usuks, on taks hundi järeltulija. Seetõttu tundub mulle loogiline jutt, et ta võiks ka toituda hundile omasel kombel ehk saagist.

Kuna mõnel juhul on koerakrõbinaid võrreldud ka kartulikrõpsudega, millega täiemõistuslik inimene kogu aeg oma lapsi ei toidaks, siis oleme üritanud kombineerida. Ilse saab vahel loomapoest ostetud krõpse, sekka putru, liha, rupskeid, kala. Juustutüki eest annaks ta pool elu. Aga päris õige hunditoit see ikka pole.

Korralikku hunditoitu sööb hoopis üks teine tuttav taks. Tema elab Hispaanias farmis ja sööbki seda, mis sealsetest söögiks minevatest loomadest üle jääb - kõige naha ja karvadega. Luna on nüüd juba kümnene, täie tervise juures ja tal on maailma kõige kaunim naeratus. Tahaks ju oma loomale sama saatust, mis siis, et ta elab linnakorteris.

Niisiis oleme vahel ka Ilsele andnud mõne suurema toore loomaluu koos vähese lihaga. Viimati võttis keskturu valik aga silme eest mustaks - seal leidus erinevat hunditoitu, millest tervik kokku ehitada. Krahmasin siis kaasa pikemat sorti hingetoru ja veisemokad. Viimased olid juba vitriinis delikaatselt kilekotti pakendatud, mistõttu ma lõpuni ei veendunud, mida need endast siiski kujutavad.

Õudus selgus alles kodus, kui paki lahti harutasin ja leidsin sealt lehma või pulli ninaaukude ja vurrudega koonu. Kuulugu see minu elu õõvastavamate tegude nimekirja, aga tükeldasin selle Halloweenile sobiliku olluse koerale kääridega suupärasteks tükkides ja panin osa sügavkülma. Ka hingetoru jagasime osadeks. Esimese jao sai ta sellest kohe kätte.

Esialgu ei juhtunudki midagi lisaks sellele, et toru tekitas taksis loomupärase hasardi ja ta suundus puuri seda järama, et suurepärast suutäit jumala eest ära ei võetaks. Valvasin õhtul ja pool öödki kullipilguga, et ega ta mingeid veidraid elumärke ei ilmuta.

Järgmisel päeval läksid käiku nii jupp hingetoru, jupp mokkasid, natuke riisiputru ja toorest maksa. Ilse võttis selle muidugi tänumeeles vastu ning öösel kella poole viieni tundus, et kõik justkui sujukski. Siis käis, nagu rahvasuu laulab, pauk ja pasarahe, millele lisandus veel suuremeelselt padja alla oksendatud loik. Seedimata toitu tuli kahest otsast täistuuridel veel paari tunni jooksul.

Kuna meie eelmine taks suri mürgistusse (paradoksaalselt mitte toortoidu, vaid just nimelt krõbinate praakpartii tõttu), käivitas see minus kohe häirekella. Et mis siis nüüd keset ööd saab, kui tal eriti halb hakkab? Kas ta ikka veel väriseb? Kas ta üldse hingab? Hiilisin 10 minutiste vahedega koera juurde, katsin ta tekiga ja hoidsin hinge kinni. Õnneks hommikul torm vaibus, kuigi hingetoru ja mokkasid ei tahtnud ma seepeale enam isegi mitte kaugelt näha. Need läksid ikkagi prügikasti ära.

„Kõik!“ teatas Tom otsustavalt, sest ka tema sai varahommikul nii mõnedki aromaatsed loigud põrandalt kokku pühkida. „Edaspidi sööb ainult oma krõbinaid!“ Mina siiski ei arva, et me hunditoiduga katsetamisest loobuksime. Kõike, seal juures entusiasmi, sai ilmselt algatuseks liiga palju. Toortoidu pakkumiseks peab jaguma pikka meelt ja mõõdutunnet, mis ei ole ei minu ega Ilse tugevam külg.

Kuidas seda kõike mõõdukamalt korraldada, saab loomaarst Kenno Ruuli juhendamisel õige pea ka Delfi Lemmiklooma portaalist lugeda.