Kui mehed teaksid, mis tähendab sünnitada! Valepeenis muudab selle loomaliigi poegimise eriti vaevaliseks

Järeltulijate sünd on alati seotud teatud riskidega, kuid tähnikhüäänide (Crocuta crocuta) puhul oht mitmekordistub, tingituna emaslooma sigimisorganitest, mis meenutavad pigem isaste omi.

Emastel tähnikhüäänidel on organ, mida nimetatakse ka valepeeniseks, kuna see ei meenuta välisel vaatlusel niivõrd tuppe kui just isasloomadele omast peenist. Tegelikult on tegemist suure, uroloogilist aparaati liitva kliitoriga ning ühtlasi hüääni sünnitusteede välimise osaga.

Pseudopeenis, millel on võime ka jäigastuda, raskendab hüäänide paaritumist, kuna isastel on keeruline sellele ligi pääseda. Lisaks sisaldab emashüääni organism kolm korda rohkem testosterooni kui isase oma.

Just selle kõigest 2,5-sentimeetrise ava kaudu peavad sündima ka hüäänikutsikad ning selle rebenemine poegimisel on paratamatu. Et valust võimalikult kiiresti vabaneda, on emane loom sunnitud sünnitusava küüntega suuremaks rebima.

Hüäänide tiinus kestab keskmiselt 110 päeva. Poegimine on sedavõrd piinarikas, et suur oht on surra nii emal kui järeltulijatel. Tähnikhüääni pesakonnas on enamasti kaks kuni neli kutsikat, kuid lausa 60 protsenti neist sureb. Kõrge on suremus ka esmasünnitajate hulgas.

Poegimisest taastumisele võib emahüäänil kuluda koguni paar aastat.

Siiani pole teadlased leidnud täpset vastust küsimusele, miks loodus just tähnikhüäänide sigimise niivõrd keeruliseks on muutnud. Üks võimalik seletus on geenimutatsioon. Teiste hüääniliikide anatoomias pole niisugust nähtust täheldatud. Ekspertide hinnangul on raske poegimine põhjuseks, miks tähnikhüääniliigi emad on omade kutsikate suhtes iseäranis kaitsvad.

Allikas: expertoanimal.com