„Öelgu vanasõna mida tahes, hetkel, kui koer on hirmunud ja võib kaotada enda üle kontrolli, ei maksa talle läheneda,“ on Katu Horia loomakliiniku veterinaar Marcos Villén veendunud. „Eriti oluline on seda meeles pidada võõral, näiteks aiaväravast möödujal.“
Koerad on haukumise ära õppinud just tänu mitmekümne tuhande aasta pikkusele ühiselule inimesega. Teistel koerlastel, näiteks rebastel või huntidel sellist harjumust pole. „Haukumise kaudu suhtleb koer inimesega: nõuab mõnele olukorrale tähelepanu, hoiatab ohu eest, väljendab ebakindlust lahusoleku pärast või ka tervitab ja kutsub mängima,“ selgitab Villén, kelle sõnul mõjutab haukumist ka linnakeskkonnas elamine, mis ei ole koertele päritolu tõttu tegelikult omane.
Kuid miks koer ulub? See on karjaloomadest esivanemate tegelik pärand: sel viisil suhtlesid oma karjaga näiteks hundid. Villén toob näite: „Ulgumine oli märk jahilkäigust, endast märku andmine, kui karjaliikmed parasjagu üksteisest eemal viibisid. Sel viisil leidis kari oma liikmed uuesti üles.“
Ta lisab, et pärandina ja soovist „omadega“ suhelda uluvad koerad tänapäeval näiteks mõnd muusikainstrumenti või telefonihelinat kuuldes, pidades seda neile jäetud signaaliks.
Allikas: El Pais
