Teismeline noormees peab lemmikutena haruldasi öise eluviisiga kukkurloomi

Seni erinevate tuvitõugude kasvatamist katsetanud Robert Rüütli sai hiljuti lisaks haruldaste neljajalgsete omanikuks. Ta hoolitseb nüüd ka kahe liugurkuskuse eest.

„Mulle tulid nad väga huvitaval moel - üks murelik naisterahvas kirjutas mulle, et kas saaksin endale võtta, ta ei jõua enda lapse kõrvalt enam nendega tegeleda,“ jutustab Robert, kelle jaoks linnud ja loomad on suur kirg. „Kuna nad on teistsugused lemmikud ja inimestele nad meeldivad, tegin kõne vanaemale ja sain temalt loa.. Paar päeva hiljem nad mulle toodigi.“

Paari nädala jooksul on loomakesed oma noore peremehega juba harjuma hakanud - turnivad ta käsivarrel ja söövad peost. Robert hoiatab siiski, et põhjuseta ja huvi pärast neid torkima minna ei maksa. Liugurkuskused ei taha, et neid väevõimuga kätte võetakse või pesas segatakse. Siis võivad nad isegi agressiivseks muutuda ja haiget teha. „Tegu on ööloomadega, see tähendab, et päeval nad magavad, öösel muutuvad aktiivseks,“ teab Robert.

Kuna tema hoole all on nii emane kui isane liugurkuskus, võib neilt tulevikus ka poegi oodata. Sarnaselt kängurudele kasvatavad ka need loomad oma poegi esmalt kukrus. Robert rõhutab, et ühekaupa sellest liigist loomi pidada ei saagi. „Kui neid üksi pidada ,hakkavad nad endalt karvu kiskuma ja langevad depressiooni. See võib saada neile saatuslikuks,“ hoiatab ta.

Veel tasub liugurkuskuste pidajal teada, et tegu on üsna pikaealiste loomadega. „Kui tahta endale neid lemmikuks, peab arvestama, et kääbus-liugurkuskused võivad elada kuni 15-aastaseks.. Kindlasti tahavad nad ka suurt puuri, mille sees oleks pesakast või pesa ja turnimiseks erinevaid dekoratsioone, näiteks oksad ja kännud,“ lisab Robert.

Liugurkuskused söövad nektarit, putukaid, puuvilju, vahel võib neile anda mett ja erinevaid seemneid. „Kuid kindlasti ei tohiks seemned olla nende põhitoit,“ täpsustab Robert.