KRUUSA TALU LOOMAD | Riigiametniku räpane äritsemine ponidega: kõiki loomi päästa ei õnnestunudki

Tartumaal Peipsiääre vallas asub Kruusa talu, mille 61 looma on heitliku elukäigu järel leidnud mõnusa ja turvalise kodu. Kuni jõuludeni jutustavad talu perenaine ja peremees Tiiu ja Viidas Kõnd Delfi Lemmiklooma lugejatele lugusid oma lemmikutest, kel detsembris kavas ka ühise jõulupuu alla kinke ootama koguneda.

Tahaks seda lookest kuidagi ilustada, aga ei teagi, mismoodi. Ja miks peaksingi? Kogu lugu läks juba väga algusest nii lappama, et pidin ennast näpistama- olen ikka Eestis või elan endiselt Kreekas? Tänaseks on kirjeldatav ametnik õnneks loomadest väga kaugel.

Eelmise aasta juuni lõpus jäi silma artikkel: Võimalik-vaid-eestis-farmiloomade-elu-ja-ohutuse-tagamiseks-tapame-nad-ara. Pahasti muidugi, et vaid ponidest artiklis juttu oli, Omanikul olid ka muud loomad, keda meile ei müüdud-võõrandatud, vaid kästi omaniku kodus lihunikul eriti julmal viisil hukata kuupäevaga, mil viimane poni oma kabja majast viib.

Kaevata pole kuhugi, teha pole midagi - farmiloomad ju ongi tapmiseks!? Seaduse järgi kõik õige! Inimlikust seisukohast oleks võinud pakkuda loomadele elu. Olime nõus ju ka lambad ostma.

Kirjutasin Põllumajandus- ja toiduametile, minuga võeti peagi ühendust ja oldi väga rõõmsad, et meie MTÜ hoolib ja pakub ponidele kodu. Meid olla nähtud ja loomadele on meie koht heaks koduks. Seletati, et vajalik on paberimajandus ja suhtlemine loomade omanikuga, kellelt loomad võõrandatakse, et selgitada välja, kuidas kujuneb edasine suhtlus temaga ja vajalike juriidiliste paberite vormistamine. Tipp-topp suhtlemine! Pole midagi arusaamatut, sõbralik veel pealekauba.

Seejärel, juba paari päeva pärast, võttis minuga telefonitsi ühendust juhtumi kohapealne menetleja, naisterahvas, seaduste väänaja. Ta rääkis, et ponid olla metsikud ja küsis, kas meil on olemas ka inimesed, kes saaksid neid püüda ja treilerisse aidata. Mina ütlesin, et loomulikult leiame! Tema kontrollis meie MTÜ-d äriregistrist , et ta saaks juba võõrandamise dokumentidele panna meie MTÜ Paitame Loomakesi andmed.

Kuna jutt jäi nii, et kõik ponid tulevad meile, kutsus Viidas appi ka sõpru, et mõne päevaga ehitada ponidele valmis suur kuur. Öeldi, et omanikule on antud juba teada loomade võõrandamisest ja et kui ta paari päeva jooksul ise midagi ette ei võta, võõrandatakse loomad ja võime järele tulla ehk loomad võetakse omanikult ära. 12 meetrit pikk kuur valmis imekiiresti, jäime ootama kõnet ametnikelt, et pakkuda kodu ponidele. Aitäh sõpradele, kes tulid appi!

Siis tuli kõne, et ponisid on meie jaoks hoopis neli ja ega nad nii väga metsikud ka enam ole. Neli?? Meie huvi oli ju, et loomi ei eraldataks ning kogu kari jääks ikka kokku.

Ponid olla kinni püütud. Kohe ei hakanud ametniku käest küsima, mis on saanud siis ülejäänud ponidest ja teistest loomadest. Nüüd algas venitamine. Olime asjaajamistega jõudnud aastakümneid tagasi.

Loomade omanikul olla hingeline trauma, loomad olevat nüüd teisejärguline teema ja tal olla ponidele juba teisedki pakkumised. Riigiametnikul? Te ei kuulnud ega lugenud valesti: riigiametnikul olid võõrastele loomadele rahalised pakkumised! Kelle ponid need siis lõpuks olid? Oksjonit ju ei korraldatud? Mitte midagi ei saanud enam aru. Kes müüb, kellelt võõrandatakse.. . Kes on omanik, sest omaniku nime hoiti nagu riigisaladust. Raha olla mängu tulnud.

Kuur oli juba püsti, ütlesin, et okei, kuna ponid on metsikud, vaktsineerimata, osadel passidki puudu, parasiiditõrjed tegemata, pakun poni eest 500 eurot ehk siis kokku 2000. Omaniku numbrit ma ei saanudki, ametnik vahendas müüki. Hiljem ütles menetleja, et olime ise lollid, et raha maksime - ponid olid juba omanikult võõrandatud. Me oleksime võinud, hobused treileris, minema sõita, ütles ametnik. Passid aga olid tema käes.

Ega ei saanud ma ise ka lõpuks enam mitte millestki aru. Koha, kuhu loomadele järele minna, saime teada sõidu hommikul. Täielik müstika, kas nii käibki?

Hakkasime sõitma, treiler taga, kui helistas menetleja ja ütles, et paneme ponid teiega pausile, mul on neile parem pakkumine. Pakutakse nimelt 800 eurot. Ütlesingi telefonis, et kuulge, meil on kokku lepitud. Ja küsisin, kes neid loomi siis ikkagi müüb? Treiler on taga ja juba sõidame. Ametnik uuris, kas rääkisime juba ka tema juhiga. Ma ütlesin, et veel mitte, aga kavatsen seda kohe teha. Siis järgnes jutt, et sõitke edasi.

Kohale jõudes saime ametnikuga kokku bussipeatuses, ei mäletagi, kõike mida ta seal paviljonis mulle rääkis. Seda mäletan küll, et ütles: „Ma olen kindel, et iga mu sõna salvestatakse ja hea küll siis teiega, sõitke minu taga.“

Tuli välja, et loomade võõrandamise koht oli ülimalt salajane. Saime neli poni treilerisse ja nägime, et ametnik oli jätnud võõrandamisele kuuluvad mära ja täku kokku ühele karjamaale . Minu küsimuse peale, miks ta nii teeb, nähvas ta, et tema otsustab, kes läheb ja kes jääb! Ja mida ma nägin?! Appaloosa tõugu tiine mära ja teine tõutäkk!

Mõned ponide passid ja võõrandamise dokumendi saime ametnikult kätte peale raha maksmist omanikule

Kui rääkisin peale kõike seda ametniku juhile, et ametnik vahendas loomade müüki ja maksime ponide eest 2000 eurot, kuigi loomad olid juba ju kuupäevaliselt võõrandatud, ütles too, et saame mahajäänud ponid ja seekord juba tasuta. Menetleja oli oma juhile valetanud, et mahajäänud ponid ei mahtunud meile lihtsalt treilerisse

Kirjutasin menetlejale, küsimaks millal tuleme mahajäänud loomadele järele. Teeotsas aga ootas meid kokkulepitud kuupäeval politsei: menetleja väitis, et tahame omavoliliselt võõraid loomi varastada. Ta oli nii-öelda pikendanud võõrandamise kuupäeva.

Sõitsime renditud treileriga teisele poole Eestit, kui olime vaid telefonikõne kaugusel- ärge hakake sõitma, kahte poni ei ole enam siin. Need kaks poni jäidki oma karjast maha. Kes teab, mitmendas karjas nad nüüdseks oma kohta otsivad.

Neli poni veetsid kolm kuud meie kuuris. Hobusekliiniku arstid laiutasid esmasel kohtumisel käsi ja ütlesid, et anname neile kõigepealt aega. Selle nimel, et nad metsa poole plagama ei paneks, on tehtud palju tööd.

Päitsed sai pähe panna kahe tugeva mehe abiga. Nüüdseks on nende nelja nunnu tulekust möödas rohkem kui aasta. Koplis tulevad kutsumise peale juurde ja nuiavad raasukest leiba.

Kuna kõikidel headel lastel käivad päkapikud või jõulumees, on ka Kruusa talu loomadel tänavu päris oma jõulukuusk, mille alla ootavad kuulekalt ja hästi käitunud loomad kingipakke. Kui jõulukuul meile külla ei jõua, aga keegi puges sügavale põue ja hinge, saab kingi saata ka veebipõhiselt.

MTÜ Paitame Loomakesi

EE924204278624018604

Selgitus: PONID