Viime nad kokku – vanema inimese üksildust ravib hästi just eakam lemmikloom

Alati ei jõua lapsed või lapselapsed teiselt poolt gloobust jõuluks koju. Aga on hea, kui vanaemal, sellel tegusal ja tarmukal Mammal on keegi, kelle pärast ikka hommikul üles tõusta, kelle eest hoolitseda, kirjutab ajakirjanik Kristel Trell.

Ühiskonda loetakse vananevaks, kui seitse protsenti elanikest on 65aastased ja vanemad. Eestis on selliseid inimesi 15% elanikkonnast ning ÜRO rahvastikuprognoosi kohaselt võib 2030. aastaks eakas rahvastik Eestis moodustada koguni neljandiku, teatab inimarengu aruanne.

Juba möödunud sajandi lõpul hakati rääkima üksildusest kui meie aja suurimast katkust. Paradoksaalsel moel tõukavat süvenev võrgustumine meid ühendamise asemel eraldatusse ja üksildus põhjustab nii tervisehädasid kui kiirendab vananemise protsessi. Pikaealisuse uurijad on selgeks teinud, et saja aastani elada aitavad tervisliku toitumise kõrval elada ka sotsiaalsed kontaktid ning tunne, et oled kellelegi vajalik. „Üksildus on emotsionaalset kogemust väljendav mõiste, see sisaldab endas püsivat subjektiivset tunnet, et midagi on puudu ja et olemasolev ei ole piisav,“ võttis ühes artiklis üksinduse hästi kokku varalahkunud poliitik Kaia Iva.

See tähendab, et üksildust tuleb tõsiselt võtta – üksildasi eakaid rõõmustavad vabatahtlikud seltsilised ja jututajad, Tartus käivitati kaks aastat tagasi paariaastane üksi jäänud vanemaealiste kaasamise programm „Üheskoos üksinduse vastu“. Mõned aastad tagasi ka Pärnu filmifestivalil linastunud Poola režissööri Maciej Adameki linateos „Kooselu“ näitab aga filmikeeles, kuidas üksi jäänud vanema inimese emotsionaalne side koduloomaga võib olla sama väärtuslik.

Hüljatud loomi tuleb, vaatamata vabatahtlike loomasõprade pingutustele, paraku aina juurde. Kõige õnnetumasse olukorda jäävad just eakamad loomad, kelle nunnufaktor kassipoja või koerakutsikaga võrreldes ehk kohe lakke ei hüppa. Veelgi hullem, kui loom on sattunud tänavale just seetõttu, et nunnust loomapojast sai ühel hetkel täiskasvanu, kes paraku enam omanikule vajalikuks ei osutunud ja nii tõsteti ta lihtsalt ukse taha.

Vanemal loomal on aga palju eeliseid – ta soovib ja muidugi ka jagab turvalisust ja rahu, ei mürgelda ehk enam nii palju kui noorem neljajalgne sõber. Varjupaika sattunud vanemale loomale on tihtipeale tehtud kõik vajalikud terviseprotseduurid, oleks vaid keegi, kes talle kodu pakuks – miks ei võiks seeniorloom olla hingeloomaks just meie üksi jäänud vanemale?

Alati ei jõua lapsed või lapselapsed teiselt poolt gloobust jõuluks koju. Aga on hea, kui vanaemal, sellel tegusal ja tarmukal Mammal on keegi, kelle pärast ikka hommikul üles tõusta, kelle eest hoolitseda. Kellega minna jalutama, mängida või kellele kõnelda. „Kas tead, Muri, kui ilus tüdruk on Raja Teele,“ – mäletate seda stseeni „Suvest“, kus karune Joosep Toots esmakordselt oma tundeid Raja talu peretütre vastu tunnistas? Muri ei oska küll inimese keelt, kuid tänulik kuulaja on ta ometi.

Garantiisid, et meiega elus midagi ei juhtu, pole olemas. Miks mitte aidata omalt poolt loomaga seotud kulutuste korral ning anda eakale lähedasele võimalus leida mitte ainult ustav sõber ja kaaslane, vaid juurde ka rõõmsalt elatud aastaid? Või siis mõelda hoopis nii, nagu soovitab seeniorkoerte kuu puhul kogenud loomaarst Tiina Toomet – üks õnnetu hing otsib kodu ja mina võin talle seda võimaldada.