Salapärane haigus niitis koera jalust ja võttis loomaarstid nõutuks

Elo võitles oma armastatud koera Lucky nimel võiduka lõpuni ning magas vahepeal isegi põrandal, et lemmikut aidata. Teekond paranemiseni kujunes paraku väga vaevaliseks ja perenaisele tulid vahepeal pähe kõige mustemad mõtted.

Elo on läbi ja lõhki loomainimene - kodus on tal kolm hiina harjaskoera: Happy, Joy ja Lucky ja kaks kassi- scottish fold Lucifer ja straight Ronya. „Ah, et miks nii palju loomi? Ma ei oska vastata! Lapsest saati on mind loomad ümbritsenud, elu ilma nendeta on kuidagi tühi ja see armastus, mida loomad annavad oma peremehele, seda on võimatu üle trumbata,“ tunnistab ta.

Septembris hakkas Lucky paremat esikäppa kergelt lonkama, siis kadus longe ära ja mingi tekkis aja pärast jälle tagasi. Perenaine pani Laagri Loomakliinikusse aja kirja, vastuvõtt oli 11.oktoobril. „Paar päeva enne visiiti märkasin ka, et Lucky püsti saamine oli vaevaline. Laagris tehti röntgen ja vereproov, millest ei selgunud suurt midagi. Lisaks tuvastati kahin südames ja soovitati pöörduda Eriveti kardioloogi juurde,“ meenutab Elo, kelle sõnul koer sai valuvaigistite kuuri ja liigestele toetava toidulisandi.

Paar päeva hiljem kadusid Luckyl kadusid esikäpad alt ja ta kukkus ninali, kuid sai seejärel püsti ja jätkas oma toiminguid. Eriveti kliinikus vaadati Lucky üle nii neuroloogi, kui ka ortopeedi poolt. Põletikunäit oli 47, tehti ka MRT. „Juba siis nutsin, kuna südames oli tuvastatud tugev kahin. Seega oli suur risk teda uinutada - ei pruugi ärgata, erinevad komplikatsioonid. Aga selles osas läks kõik hästi,“ meenutab Elo.

MRTst ei selgunud paraku midagi. Alustati valuravi. „Koerale pidin tagama maksimaalse rahu, kolisin põrandale magama, ehitasime barrikaadid vooditele, diivanile,“ räägib Lucky perenaine. Talle soovitati pöörduda sisearsti vastuvõtule, kuhu ta sai aja 23.oktoobriks Paraku toimus reede öösel jälle muutus, Lucky üritas püsti saada, aga kukkus pikali ja nii mitu korda., mistõttu Elo otsustas pöörduda loomade kiirabisse. Seal tehtud vereproov näitas hirmutavat põletikunäitu.

„Sain valida, kas jätta koer statsionaari või valvata kodus, valisin viimase. Õnneks läks kodus kõik hästi. Sisearsti visiidil tehti uus vereproov, pissiproov ja ultra, millest selgus, et põrnas, maksas ja pankreases on erineva suurustega koldeid. Mis need täpsemalt on, selguks biopsiat tehes,“ jutustab Elo. „Juba siis oli mu peas mõte, kas nüüd on aeg lahti lasta?!“

Saksamaale laborisse saadetud proovidest polnud esialgu suuremat abi, kuid koera seisund halvenes. Arstid muutusid nõutuks. Alustati esmavalikulise antibiootikumiga, sest diagnoosi ikka veel ei olnud. Vereproovi tulemustest tekkis kahtlus anaplasmoosist, mille ravi alustati novembri alguses.

„Ravim on nii karm, et kui see söögitorru peaks kinni jääma, söövitaks see sinna augu,“ kirjeldab Elo, kelle sõnul Lucky seisund muutus üha kriitilisemaks. Eriveti kliinikust suunati nad nüüd otse loomade kiirabisse, kus võetud vereproov näitas ulmelisi numbreid: põletikunäit 118. „Saime jälle uusi ravimeid ja öeldi ka, et kui seisund ei parane, siis tuleb eutanaasia teha. Järgnes koera sundjootmine ja -söötmine, uued vereanalüüsid.“

Elo mainis Eriveti kliinikus ka kiirabis öeldut, et koerale tuleks teha eutanaasia. See väide lükati kohe ümber. Vahepeal oli ta saanud aja Viljandisse kardioloogile. Seda tuli oodata, aga Lucky seisund muutus vaid hullemaks. Ta liikus edasi ainult esikäppade abil, ehk põhimõtteliselt roomates. „Aitasin teda püsti, hoidsin kinni püsti olles, et saaks oma hädad tehtud, mure ainult kasvas. See olukord kestis kolm päeva. Pean siinkohal mainima, et igal arstivisiidil Lucky kogus ennast nii palju, et ühestki vaevusest polnudd jälge ka näha, alles mu saadetud videod panid häirekellad tööle,“ räägib Elo.

Saksamaale saadetud laboriproovide põhjal hakati koeral kahtlustama polüartriiti. „Viljandis, ei olnud Luckyl enam jõudu, et arsti ees teeselda. Õnneks südamest ei leitud miskit hullu, ainult ealised muutused, seega sellega polnud muret. Vereproovid tehti, põletikunäit oli 41, aga maksanäidud olid kõrged .Õhtuks oli tulnud ka viimase analüüsi vastus, mis ei küll kinnitanud sada protsenti immuunvahelduvat polüartriiti, aga siiski numbrid olid sellised, et seda võis diagnoosiks lugeda,“ sõnab Elo.

Arstide konsiilium otsustas hormoonravi kasuks. „Kolmapäeval oli mul juba uus koer - palju paremas seisundis. Ja iga päevaga on see olukord nüüd paremaks läinud. Mu kratt on back in business!“ rõõmustab perenaine.

Hormoonravi lõhub paraku siseorganeid, millega koeral ennegi probleeme oli. Arstivisiite on veel ees seismas ja nende lõppu pole näha. Hetkeseisuga on Lucky ravikulud maksma läinud üle 3800 euro.

„Ma ei palu inimestelt muud, kui et soetage mu Muhvi Gurmee tooteid, nii saan ma pakkuda ka edaspidi Luckyle ravivõimalusi ja lastele leiva lauale,“ ütleb Elo.