Piita on olnud ühe pere hobune alates aastast 2007. Hobuse ostsid lastelastele vanavanemad juhusliku ajalehekuulutuse peale, maale ehitati ka oma tall. Aastate jooksul osales Piita lastega mitmetel takistussõiduvõistlustel, millelt naasis peaaegu alati auhinnalise koha ja rosetiga. Ta oli parkuurides kiire, aus ja puhas hüppaja. Ei tõrkunud kunagi, takistust nähes teadis täpselt oma ülesannet ja nautis hüppamist.

Ühel hetkel aga tekkis Piital kopsuemfüseem, mis paraku on hobustel ravimatu ja mida saab vaid õigete pidamistingimustega kontrolli all hoida. Mõned aastad see tema elu suuresti ei mõjutanud, kuid vanuse kasvades probleem koos teiste tervisemuredega siiski süvenes ning suurel koormusel treeningut ta enam ei kannatanud.

Ka vanavanemate tervis ei lubanud hobuste eest enam igapäevaselt hoolt kanda ja seega sai aastal 2016 kodune hobusepidamine lõpetatud, peale mida elas Piita mitmeid aastaid üüritallides.

Kruusa tallu jõudis Piita suuresti tänu Tomi kurvale loole - nimelt kuulus varasemalt samale perele ka Tomi täisvend Tukit, kes peale koduse hobusepidamise lõppu leidis endale suurepärase uue kodu Pärnumaal ja keda pere endiselt igal aastal külastamas käib.

Tomi õnnetu kuid õnneliku lõpuga lugu jäi Facebookis silma ühele Piita omanikest, kes meie lehte peale tema loo avaldamist jälgima hakkas ning meiega sel suvel ühendust võttis, uurides, kas meie juures leiduks veel ühele hobusele kohta. Mure oli suur, sest Piitast pere loobuda ei suuda, kuid püsivat paika talle tänu tema tervisemuredele ei oldud siiani leitud. Seega viimases hädas pöörduti meie MTÜ poole. Hobune vajas uut kohta juba nädala jooksul.

Kui Piita omanik mulle kirjutas, olin parasjagu maasikapõllul rohimas. Lugesin põgusalt murekirja läbi ning mullaste kätega vastasin, et võtan nendega ühendust kirja saamise päeval. Kirjutasin tagasi, et olen nende kirja kätte saanud, et nad ei mõtleks, et me ignoreerime. Piita lugu läks hinge. Ei saa ju olla nii, et jääd haigeks ja siis justkui polegi enam kohta, kus veeta ülejäänud aastad.

Loomulikult konsulteerisin Viidasega nagu iga looma tuleku eel. Tema vastus oli: kui sul raskeks ei lähe, siis temal ei ole selle vastu midagi, et sellise diagnoosiga hobune meile tuleb. Teeme ikka, mis saame, ja seda kogu pühendumusega.

Kirjutasin Piita omanikele, et tulge vaatama meie talu ja kui sobib, siis võite Piita tuua esimesel võimalusel. Hobuse omanikule meeldis meie hoolimine iga looma vastu, koht ise ja see, et on Tartule lähedal, et nad saaksid hobust vaatama tulla väikese sõiduajaga. Mis kõige vahvam - Piita elas aastaid vanavanemate juures, mis asub Kruusa talust vaid kuue kilomeetri kaugusel! Naljakas kokkusattumus, Piita oli tagasi pöördunud oma pikast tiirutamisest üsna kodu lähedale Nii armas!

Piita koos oma karjaga

Piitale on väga oluline elada värskes õhus vabapidamisel. Nüüdseks on Piita 19-aastane ning naudib meie juures oma pensionipõlve, loodan, et väga pikalt! Ilma oma karjata oleks tal juba raskegi Alguses pandi ikka Piita valvesse ja teised magasid koplis. Kasutasid ära uue hobuse tulekut endale soodsatel tingimustel!

Piitat käis hiljuti vaatamas ka lastelaste vanaema. Üks väike südamest öeldud lauseke võib võtta mul pisara silma ja nuuksuma panna. Ta ütles minu juures oma lastelastele: „Tüdrukud, Piital on siin hea..“

Kuna kõikidel headel lastel käivad päkapikud või jõulumees, on ka Kruusa talu loomadel tänavu päris oma jõulukuusk, mille alla ootavad kuulekalt ja hästi käitunud loomad kingipakke. Kui jõulukuul meile külla ei jõua, aga keegi puges sügavale põue ja hinge, saab kingi saata ka veebipõhiselt.

Et Piita soontes voolab eestlase verd, siis igasugused paksuks tegevaid maiuseid me talle ei anna. Piita sööb kvaliteetset koresööta, teraviljavabasid mineraalikuubikuid ja krõmpsutab aeg-ajalt ka tükikest porgandit, leiba.

MTÜ Paitame Loomakesi

EE924204278624018604

Selgitus: PIITA