Kiipimine muutub kohustuslikuks! Minister Madis Kallas: riigilõiv kasvatab loomaomanike vastutustunnet

Üle-Eestilist lemmikloomade registrit on pikisilmi oodatud ning alates 2027. aastast hakkab see praeguste plaanide järgi toimima. Loomaomanike jaoks tähendab see kiipimis- ja registreerimiskohustust, hulkuvate loomadega tegelevatele organisatsioonidele tõelist kergendust, sest kohustuslik kiibistamine aitab kadunud loomad kiiremini omanikeni toimetada ning näitab selgelt ära, kes looma eest vastutab.

Huvipooltele tagasisidestamiseks saadetud veterinaarseaduse muutmise väljatöötamiskavatsuse kohaselt soovitakse lähiaastatel muuta kohustuslikuks koerte, kasside ja valgetuhkrute kiibistamine, et luua senisest selgem ülevaade, kellele lemmikloomad kuuluvad.

„Praegu on, sõltuvalt lemmikloomaregistri teenust pakkuvast ettevõtjast, õigus lemmiklooma andmete registreerimiseks kas ainult veterinaararstil või lisaks veterinaararstile ka loomaomanikul. Looma omanikul võib arsti juurest koju jõudes ununeda loom registrisse kanda ja sellisel puhul ei ole registreerimata jäänud kiibist abi, kui lemmikloom kodust lahti pääseb,“ selgitas regionaal - ja põllumajandusminister Madis Kallas.

Ta lisas, et kuna kiibistamine on veterinaarne menetlus, on kiibi paigaldamise õigus ainult veterinaararstil. Andmete registrisse jõudmine on tagatud siis, kui veterinaararst pärast kiibi paigaldamist andmed ise registrisse kannab. Samuti võib ta volitada registrikannet tegema veterinaararsti abilise. Lemmiklooma registreerimiseks tuleb looma omanikul külastada veterinaararsti. Kiibistamise protseduuri saab näiteks siduda lemmiklooma korralise marutaudivastase vaktsineerimise visiidiga.

Kiibistamise ja registreerimise tasu on loomakliinikutes erinev. Kiibistamise tavapärane hind loomakliinikutes on 10-20 eurot koos kiibi enda hinnaga, lemmiklooma ja tema omaniku andmete andmekogusse kandmise tasu umbes 15 eurot, lisandub visiiditasu.

„Omanikuks registreerimise ja seal hulgas ka omaniku vahetamise registreerimiseks on plaanis kehtestada riigilõiv,“ kinnitas Kallas. „Enne lemmiklooma võtmist tuleb tõsiselt kaaluda, kas tema pidamiseks on piisavalt aega, raha ja tahtmist. Lemmikloomade eluiga võib olla paarkümmend aastat ja terve selle aja vältel tuleb tagada loomale tema eluks, terviseks ja heaoluks vajalik. Vaja on käia loomaarsti juures korraliselt vaktsineerimas, vajaduspõhiselt käia tervisekontrollis ja tagada ravi, käia koertekoolis, osta süüa, mänguasju, jalutusrihmasid või liiva, pakkuda turvalist elukeskkonda, liikumisvõimalusi, oma seltskonda ja aega.“

Riigilõiv tekitab tema sõnul täiendava kaalutluskoha tulevasele loomaomanikule, et lemmiklooma ei võetaks läbimõtlematult ja võetaks vastutus oma lemmiklooma eest.

Kiibistamise nõude kehtestamise korral on vaja enne eelnõu koostamist läbi mõelda, milliseks tähtajaks koer, kass ja valgetuhkur tuleb kiibistada. „Seda nii kutsika või kassipoja kui ka juba täiskasvanud looma korral, kes ei ole veel kiibistatud. Leidub ka selliseid lemmikloomi, kes on küll kiibistatud, kuid registreerimata. Soovime, et need loomad samuti registreeritaks ja selleks on plaanis kehtestada üleminekuperiood,“ täpsustas minister.

Järelevalvet kiipimise ja registrisse kandmise üle teostab kas kohalik omavalitsus või Põllumajandus- ja Toiduamet. Järelevalve toimingute käigus saab kontrollida, kas loomad on nõuetekohaselt märgistatud ja vajalikud andmed registrisse kantud. „Kui kiibistamata lemmikloom jõuab varjupaika, siis enne omanikule tagastamist peaks lemmiklooma kiibistama ja registreerima. Selle teenuse eest tasub siis muidugi looma omanik,“ lausus Kallas.

Nõuete rikkumise eest on ette nähtud trahvimäärad. „Siiski, iga juhtumiga tegeleb järelevalveasutus eraldi. Enne trahvi määramist antakse tavapäraselt võimalus rikkumine lõpetada ehk lasta oma lemmikloom kiibistada ja registreerida,“ rääkis ta, märkides, et oluliselt lihtsustub varjupaikade töö: „Kui varjupaigad ja kohalikud omavalitsused teavad looma omanikku, saab näiteks viia hulkuva looma otse omanikule ja vältida varjupaika viimist ning seal viibimisega kaasnevaid suuri kulusid või ka tunduvalt vähendada varjupaigas viibimise aega. Teisalt saame ka teada, kes vastutab halvasti koheldud või avalikku korda rikkunud looma eest.“

Ta lisas, et soov saada ühtne riiklik register on tulnud nii loomakaitseseltsidelt, varjupaikadelt kui ka kohalikelt omavalitsustelt. „Senistel eraalgatuslikel lahendustel on olnud tervikliku pildi saavutamisel kitsaskohti. Ühtne andmebaas tagab selle, et kiibistatud loom ja tema omanik on tuvastatavad igal pool Eestis. Lisaks saavad kohalikud omavalitsused ülevaate, millistes piirkondades üldse lemmikloomi peetakse, et võtta seda arvesse teenuste või ka avalikus ruumis parkide, koerte mänguväljakute või prügikastide planeerimisel.“

Väljatöötamiskavatsusele oodatakse tagasisidet kuni 29.detsembrini. Seejärel arutatakse osapooltega koos läbi üleminekuperiood ja muud olulised asjaolud. Eelnõu jõustumine on planeeritud 2026. aastaks, riikliku lemmikloomaregistri kasutusele võtmine 2027. aastaks.