Lumine hommik juhtkoeraga läbi pimeda silmade: ümbrus on öö jooksul kõvasti muutunud, kuhu me sinuga minna saame?

Üks hunnik uhkem ja kohevam kui teine. Terve pikk jupp kõnniteed on nõnda lumme mattunud ja suurte lumekuhjade alla maetud. Katsun käega lumekuhjasid. Uurin, kui kõrged, tihedad ja laiad need on. Väikesed need igatahes ei ole. „Mis sa arvad, Dalii, kas me saame siit läbi?“ küsin koeralt. Aastaid tagasi nägemise kaotanud Kaili Mikk kirjeldab nägijate jaoks pealtnäha tavalist hommikut Tartus läbi pimeda ja tema juhtkoera kogemuse.

On varajane hommikutund. Akna taga krõbistatakse ja kraabitakse. Ahhaa, mõtlen, lund on sadanud, lumetraktor sõidab.

Sirutan end teki all, ringutan ja tunnen, kuidas kohe sugugi ei taha soojast pesast välja tulla. Ent tuleb tõusta, koer ootab ukse vahel, ootab oma aega. Ruttu üks-kaks-kolm, külma duši alt läbi, silmnägu puhtaks, hingeõhk värskeks ja õue!

Õu võtab meid vastu tuule, silmi piitsutava lume ja ninanäpistava kargusega. Egas midagi, käpikud kätte ja jalutusringile. Sealtpoolt, kuhu minema hakkame, kaigub hirmuäratavat mürinat. Traktor, teinegi. Üks joriseb ühel, teine teisel pool.

Seisatan. „Hmm, kuhu me sinuga nüüd minna saame?“ küsin koeralt, ootamata eriti, et ta mulle miskit asjalikku vastaks. Tema seisab vaikselt mu kõrval ja uudistab huviga ümbrust. Ootab, mida ma järgmiseks ütlen. Ümbrus on öö jooksul kõvasti muutunud. Ei teid ega radu, vaid valge lumeväli.

Ei aita siin miski, tuleb liikuma hakata.

Jõudes tänava servani, millest meil tuleb kindlasti üle minna, takerdume esimese tõkke taha. Koer seisatab, käänab pead kord ühele, siis teisele poole ja jääb nõutult paigale. Korraks tõstab ta käpa, otsekui puudutaks tema enda ees kõrguvat valget müüri.

Sirutan ka varbad sinnapoole. Mnjah, lumi. Lumevall kõrgub meie teel. Hakkan jalaga toksima pisukest rada valli sisse, et sellest läbi pääseda.

Ületame tänava ja ennäe, veel üks tõkkepuu! Veel kõrgem lumevall! Toksin taas saapakannaga sellesse rada. Mina võin ju lumevalli sisse astudes sellest läbi murda, aga koer, kes tema ees kõrguvast lumekuhjast poole madalam on, ei pääseks kuigi kergesti takistusest läbi. Nii rajangi vallidesse teed mitte ainumalt iseendale, vaid ka oma valget karva kaaslasele.

Vähemalt kõnnitee on lumest kenasti puhtaks lükatud. Asume häätujuliselt jalutusringile. Traktorite jauramist pole ka enam kuulda, vähemalt mitte sealtpoolt, kuhupoole meie läheme.

Assaa! Kõndimise tee saab äkitselt otsa. Risti, üle kõnnitee, äärest-ääreni on kokku kuhjatud väga, väga, väga palju lund. Üks hunnik uhkem ja kohevam kui teine. Terve pikk jupp kõnniteed on nõnda lumme mattunud ja suurte lumekuhjade alla maetud.

Katsun käega lumekuhjasid. Uurin, kui kõrged, tihedad ja laiad need on. Mnjah, väikesed nad igatahes ei ole. „Mis Sa arvad, Dalii, kas me saame siit läbi?“

Katsun käega, proovin saapaninaga. Ei midagi. Lumi. Lumi. Lumi. Virnade viisi lund. Vööni kõrguvad valge taevahelduse kuhjad. Turnime ja koperdame, kukkudes ja komistades, mööda teed edasi. Enne järgmist tänavanurka leiame endid uute vööni kõrguvate vallidega silmitsi. Katsun käega.

Appi, kuskil sõidab traktor, ega ta ometi siia tule! Ei tea, ei tea, igatahes parem karta ja kiiresti pageda. Ega ole midagi teha, tuleb läbi murda, enne kui traktorid uute lumekuhjadega meid ründavad. Pealegi, asjad tahavad ajamist, teed ootavad kõndimist.

Jõuame vöötraja juurde, mis meid hommikuse sihtpunktini - ihaldatud pargini viib. Seal, teisel pool sõiduteed, seal on tema alati olnud, meie oma parginurk.

Sebra lebab vaguralt sõiduteel. Ent jäine tõkkepuu, valge ja kohev, hoiab kaitsvalt sebrat enda selja taga varjul. Toksin tallaga, siis teisega, kannaga. Koer ootab kannatlikult mu kõrval. Sibame koos koeraga kiirelt üle sebra. Tagasi koduteel. Müttan veidi veel ühe lumevalli sees.

Kuulen et sõiduteed mööda läheneb, lume tasasel sahinal, üks auto. Astun eest ära, kuigi ma ei ole sõiduteel, aga võibolla arvab auto, et ma tahan üle tänava minna ja jääb ootama. Kutsun koera ka kaugemale. Auto möödub, teinegi ning kolmas. Sõidutee jääb uuesti vaikseks, ühtki masinat pole rohkem kuulda. Kaugemalt kostab laste hõiskeid, kelguliikluse helisid, üksikuid astumisi lumel. Jätkan lumevalli tallumist.

Üle sõidutee tulevad lähemale sammud. Meie juurde jääb keegi seisma. Ootab hetke ja küsib: „Kas lähete üle?“

Vastan: „Jah, kohe!“

Juurdetulnu,: „Minge siis, kedagi ei tule, ükski auto ei sõida praegu siin!“

„Ahah,“ vastan ja hakkangi tänavat ületama.

„Ah, aga tuleb ju auto, see on siinsamas, seal!“ Viipan käega tasa nurruva auto poole.

Mees, kes meiega kõneleb, vastab, et keegi ei saa praegu sõita, ta seisvat teepeal ees.

„Ahah, aitäh-aitäh“ vastan ja kõmbime üle tänava. Selja taga suriseb auto meist mööda.

Koduuks, soe tuba. Toanurgas vaikselt kõnelev teler, kes jäi mängima, kui õue läksime. Üks tavaline talvine hommik. Selliseid on olnud, seesuguseid tuleb palju veel.