Aastaid invaliidkoertega tegelenud MTÜ Aita Mind Koju perenaine Irmeli Grönberg möönab, et niisugust koera pole temagi enne kohanud. Alguses oli Morrisonile omanik väljagi vaadatud, kuid veendudes selles, et kutsika põis ja seedetrakt ei allu tahtele ning tema eluruumid saavad lakkamatult märgistatud, loobus inimene temast ning Irmelil tuli koer oma hoole alla võtta. Vastasel juhul oleks Morrisoni ähvardanud eutaneerimine.

„Koer pidavat ise liikuma. Häirekell läks kohe tööle - see ju tähendab ,et kogu mööbel saab ju siis väljaheidetega kaetud.,“ kirjeldab naine esimesi mõtteid, mis talle Morrisonist kuuldes pähe tulid. „Egas midagi ,mis siis ikka, sõidame järele. Väravas anti hirmul ja pasast läbi imbunud koer pihku ja enne, kui jõudsime ta puuri panna, oli ta juba jõudnud auto maast laeni täis pasandada. 160 kilomeetrit tagasiteed möödus hapnikupuuduse tähe all.“

Lähemal tutvumisel koeraga selgus, et lisaks igast otsast tilkumisele ei kontrolli Morrison selgroovigastuse tõttu ka oma peenist - see vajus lihtsalt välja, kui koer end liigutas. „Till ei seisnud püksis,“ püüab Irmeli koeraga toimunut selgitada. Arstide otsus oli karm: genitaal tuleb kohe amputeerida, vastasel juhul ähvardavad kutsikat gangreen ja sepsis.

Nii opereeriti Morrisonile päraku lähedusse avaus, mille kaudu uriini väljutada. Paraku iseseisvalt ta sellega hakkama ei saa, mis tähendab et päevas mitmel korral tuleb Irmelil teda õues potitada - vajutada kubemele, et põide kogunenud uriin kätte saada. Et tegu on alles kutsikaga, tuleb seda protseduuri läbi viia sageli. „Paar-kolm korda päevas uriini väljutamine on ilmselgelt vähe ja kõigi eelduste kohaselt pole seda keegi enne teinudki. Sõltub ka vee kogusest, mida ta sisse joob, aga need pubekad on ju teadagi millised - üks läheb veekausi juurde ja teised avastavad kohe ka, et neil on hirmus janu,“ räägib 30 koera hooldaja humoorikalt.

Lisaks kõigele muule oli noort Morrisoni pikalt puuris hoitud ja tema lihased olid hakanud taandarenema. Nüüd, kus tal on rohkem voli liikuda, suudab ta diivanile hüpata vaatamata sellele, et selgroog on valesti kokku kasvanud. Selles osas ei näe ka loomaarstid võimalust olukorda kuidagi parandada.

Morrison kliinikus

Esmalt paigaldasid veterinaarid Morrisonile uriini väljutamiseks kateetri, kuid siis tabas looma järgmine äpardus. Reede hommikul avastas Irmeli, et kateeter on saba juurest katki ja koer veritseb. Kiirkorras tuli taas ette võtta tee Kilingi-Nõmmelt Tallinna kliinikusse.

„Arstil tekkis kohe küsimus, kas koer on teistega möllanud.. No ei olnud! Eelmisel öösel kell 22.30, kui viimast korda kateetriga tühjendasin, oli see ju olemas. Ka krae oli nagu hiinlase müts kinni tõmmatud, istus puuris.. Ega te pessa ei vaadanud, oli järgmine küsimus. No kus kurat, kui ma juba jooksin Tallinna poole!“

Igaks juhuks tehti koerale ultraheli, kuid see ei näidanud ühtki võõrkeha. Selgus saabus alles koju tagasi jõudes. „Esimese asjana ronisin puuri ja mis mulle vastu vaatas?! Kateetri puuduv jupp!“ hämmastus Irmeli. „Kuna kateeter jooksis kõhu alt ja oli saba külge kinnitatud väikese varuga, siis kui Morr magas taguots vastu puuri, jäi kateetri varulõtk puuri külge kinni ja kui ta ennast liigutas, läkski katki.“

Tee Tallinna ja tagasi pidas Morrison vastu ilma, et oleks ümbrust määrinud. Irmeli jaoks oli see hea uudis. „Muidu olid tal 24/7 lärakad taga. Tundub, et nüüd suudab ta paar tundi juba vastu pidada,“ ütleb Irmeli ja lisab, et uriini tagasi imbumisest kuseteedesse oli koeral tekkinud ka ühe neeru laienemine. Külma ilmaga peab ta õues esialgu kandma mähkmeid, et opereeritud piirkonnale mitte liiga teha.

Lisaks pissimisele ei saanud kutsikas varem hakkama ka kakamisega - kõht oli kogu aeg lahti ja väljaheide vedel. Viimase vastu aitas toidu välja vahetamine kvaliteetsema vastu. Nüüd on perenaisel selle võrra lihtsam koristada. „Pidamatus jääb talle muidugi elu lõpuni,“ teab Irmeli, kelle süda ei lubanud koera surmata. „Mis ma temaga peale hakkan? Vahib oma lontrusenäoga mulle otsa, ta on täielik südametemurdja!“ Nii ongi üheselt selge, et nooruke koer jääb tema kostile kogu oma eluks - sedavõrd suurte probleemidega loomale vaevalt keegi uut kodu pakkuma hakkab.

Morrisoni ravile on siiani kulunud 3000 eurot. Eeldatavasti see summa kasvab, sest protseduure on tarvis teha ka edaspidi. Heatahtlikud loomasõbrad saavad tema paranemisele kaasa aidata, tehes annetuse MTÜ Aita Mind Koju kontole: EE672200221071060269