Teadlased: inimtegevus kannustab hunte hirvevasikaid murdma

Ameerika Ühendriikides asuva Voyageurs rahvuspargi hundiuurijad avaldasid tänavu põneva teadusuuringu sellest, kuidas mõjutavad inimesed, täpsemalt metsade lageraie ning metsateede ja -radade ja inimasustuste rajamine huntide poolset kisklust valgesaba-pampahirvedele.

Avastati, et inimtegevus kujundab suurel määral seda, kus hundid hirvevasikaid murravad. Nimelt mõjutab inimtegevus seda, kus hirved viibivad ning hundid, nagu alati, järgnevad oma saakloomale. Järgnevalt toob veebilehekülg Hunt - Eesti rahvusloom teieni uuringu mõned olulisemad järeldused ja ka tekkinud küsimused.

Kõige tugevamalt tuli esile, et hundid murdsid oodatust palju rohkem hirvevasikaid inimasustusega hoonete (nt suvilate, majade, taluhoonete ja garaažide) läheduses.

Peamine põhjus on selles, et inimestele meeldib hirvi toita, mistõttu koguneb neid inimasustuste lähedusse palju. Teiseks võivad hirved inimasustuste läheduses turvalisust otsida, sest kiskjad enamasti väldivad selliseid piirkondi.

Uuringus kogutud andmed aga näitavad hoopis, et hirvede suurem arvukus meelitab hunte hoopis ligi. Teadlased rõhutasid siinkohal, et tegu pole sugugi sellega, et hundid oleksid inimhirmu kaotanud. GPS-kaeluste andmed näitavad, et hundid veedavad iga-aastaselt märkimisväärse aja inimasustuste läheduses, kuid neid on siiski väga harva nähtud, sest nad oskavad inimestega kokkupuutumist üsna edukalt vältida, liikudes peamiselt öösiti ning pidades jahti suurema varjuvusega aladel.

Veel on teadmata: kas hoonete lähedusse kogunemisel on hirvedele positiivne, negatiivne või neutraalne mõju. On võimalik, et inimesed suurendavad kisklust vasikatele, sest väiksele alale suurel hulgal kogunenud vasikaid on hundil märksa kergem jahtida.

On ka võimalik, et kasu, mille hirved inimasustuse läheduses saavad, kaalub üles kahju. Hirved on inimasustuse läheduses paremini toidetud ja paremas füüsilises vormis, mis võib tõsta ka vasikate ellujäämisvõimalusi.

Viimaks on võimalik seegi, et mingit olulist vahet polegi ehk inimtegevus lihtsalt mõjutab seda, kus kisklus toimub, mitte kiskluse üldist taset.

Hundid murdsid ebaproportsionaalselt palju hirvevasikaid piirkondades, kus oli viimase viie aasta jooksul tehtud lageraie (piirkondades, kus lageraie oli toimunud varem kui viie aasta eest, sellist efekti ei märgatud).

Peamine põhjus seisneb selles, et värsked lageraie piirkonnad pakuvad hirvedele maiustamiseks palju võrseid ning oma vasikate peitmiseks häid peidukohti. Seetõttu koguneb nendesse piirkondadesse rohkem hirvi. Hundid õpivad aga kärmelt ära, et värsked lageraiealad on seetõttu suurepärased jahikohad.

Veel on teadmata, kas metsaraiel on hirvevasikatele positiivne, negatiivne või neutraalne mõju. Üks võimalus on, et lageraie funktsioneerib hirvede jaoks justkui lõksuna, sest kui hirved arvavad, et nad on leidnud kõrgema kvaliteediga ala, siis nende kogunemine lageraie aladele teeb vasikate leidmise huntidele palju lihtsamaks.

Teine võimalus on, et lageraie piirkondadega kaasnev kasu (kvaliteetse toidu ja heade varjumisvõimaluste näol) siiski ületab sellega kaasneva kahju. See tähendab, et hirvevasikad võivad olla paremas füüsilises vormis ja paremini peidetud, mis teeks tasa selle faktoriga kaasnevad riskid, et neid väiksemas piirkonnas rohkem on.

Sellisel juhul oleks ainus põhjus, miks hundid lageraie piirkondades ebaproportsionaalselt rohkem vasikaid murravad, see, et vasikaid on seal lihtsalt ebaproportsionaalselt rohkem, kuid tegelikult oleks vasikate ellujäämisvõimalus seal suurem kui piirkondades, kus lageraiet pole toimunud.

Kolmandaks on võimalus, et lageraie mõjutab ainult seda, kus hundid vasikaid jahivad, kuid ei mõjuta üldist huntide poolt murtud hirvevasikate arvu.

Hundid eelistasid hirvevasikate jahtimisel kasutada lineaarseid struktuure (sh kõiksugu teed, ATV või mootorsaani rajad, elektriliinide kaitsevöönd, jahimeeste poolt kasutatavad rajad, raietöödel kasutatavad rajad jne). Niisuguste lineaarsete struktuuride läheduses murdsid hundid ebaproportsionaalselt palju hirvevasikaid.

Peamine põhjus seisneb selles, et nii nagu inimestelgi, on huntidel palju lihtsam liikuda teedel ja radadel kui tihedas metsas. Teedel/radadel liiguvad hundid 2-3 korda kiiremini kui metsas ning läbivad seeläbi suurema vahemaa ja leiavad suurema tõenäosusega hirvevasikaid. Võrdluseks inimperspektiivist lähtudes: 2-3 korda kiirem liikumine tähendaks, et saaks sõita 100-150 km/h kui varasemalt vurati vaid 50 km/h.

Mis on veel teadmata: kas lineaarsete struktuuride rajamine metsadesse muudab hundid efektiivsemaks kiskjaks ning suurendab huntide kisklust saakloomadele. On võimalik, et 2-3 korda kiiremini liikudes katavad hundid suurema maa-ala ning seega leiavad ja murravad hundid rohkem hirvevasikaid. Samuti on võimalik, et rohkemate teede/radadega piirkondades on huntidel väiksem territoorium (seda on juba täheldatud Kanadas). Arvatavasti on sellistes piirkondades huntidel kergem saakloomi leida ning selleks, et saada kätte sama kogus toitu, pole enam nii suurt territooriumi tarvis.

Samas, kui territoorium kahaneb, kasvab huntide arvukus, sest samasse piirkonda mahub rohkem hunte. Tihedama huntide arvukuse korral on ilmselt ka kõrgem kiskluse tase. Seda on uuringud Kanadas ka karibuu puhul kinnitanud: lineaarsed struktuurid lihtsustavad huntide jahikäitumist ning avaldavad negatiivset mõju karibuule. Seetõttu on seal alustatud juba aktiivselt igasuguste metsateede ja -radade looduslikuks keskkonnaks taastamisega.

Kuna valgesaba-pampahirv on meie metskitsest suurem, langeb huntide saagiks suuremas osas just vasikaid. Küll aga võib siin käitumuslikke sarnasusi näha meie metskitsega - ka nemad kogunevad (talveperioodil) sageli inimasustuste lähedusse, samuti meeldivad ka neile lageraiealad. Niisiis kehtivad antud uuringus leitud seosed tõenäoliselt ka Eesti oludes.

Teadustööga saab lähemalt tutvuda siin: