Kelguhooaeg alaku! Millised koerad sobivad veospordiks?

Järjest rohkem koerainimesi vaimustub väljavaatest rakendada oma suur vahva koer kelgu või suuskade ette ja tuhiseda koos oma neljajalgse sõbraga lumistel metsaradadel ja jäätunud järvedel. Veospordist elustiili teinud Martin Kreek jagab soovitusi, kuidas sedasorti koeraspordiga algust teha.

Kas kõik koerad üldse sobivad kelku või ratast vedama ja kuidas seda õigesti teha? Martini sõnul on need väga tähtsad küsimused, mille peaks endale esitama iga koeraomanik enne, kui oma sõbra kelku vedama paneb. Veosport ei ole lihtsalt vahva hobi, vaid eelkõige väga tehniline ala, mille harrastamiseks on vaja teadmisi ja ettevalmistust.

„Mul on seinal kalender, mille foto illustreerib täpselt seda teemat: labradorilaadne koer on pandud vedama suuskadel last, aga koeral ei ole vedamiseks vajalikku varustust – rakmeid, vaid tavaline kaelarihm,“ kirjeldab Martin.Sellel pildil kujutatu on paljuski valesti. Koeraomanikud, kes selliseid vahva emotsiooniga fotosid näevad, aga ei tea seda ja ahvatlus oma koeragagi sama proovida võib olla suur – mis saab seal siis nii keerulist olla!“90 protsenti suurtest koertest suudab tõesti paarsada meetrit kaelarihmast tirides sel viisil vedada, aga kui seda pidevalt teha ja minna metsarajale, on see koerale ohtlik, sest võivad tekkida vigastused, mis jäävad koera vaevama kogu eluks,“ rõhutab Martin.

Ta lisab, et õnnetumal juhul võib vigastuse tekkimiseks piisata juba sellest ühest koduhoovis katsetamisest. Oma rolli mängivad siin ka koera enda kogemused vedamisega – kui neid varasemalt pole, võib ka tõu poolest kelgukoer suurest entusiasmist ja elevusest endale viga teha. Seega on oluline, et enne lemmiku kelgu ette rakendamist oleks kodutöö tehtud, hangitud koerale sobivad rakmed ja koera nendega ka harjutatud.

Ettevaatust – vigastused

Kuigi võib ju tunduda, et mõnusal lumel kelguga last vedada ei ole koera jaoks suur füüsiline pingutus, on tõde Martini sõnul vastupidine.“Kui vedamisliin kinnitatakse kaelarihma külge, langeb kogu raskuse pinge kaelale. Vedamise raskus hakkab koera pooma ja surub kaelalülidele. Piisab ühest valest liigutusest, et tekiks eluaegsed vaevused.“.Kõige sagedasemad on selgroo vigastused kaela ja vaagna piirkonnas ning selgroo 12. -14. lüli juures. Samuti saavad kannatada ka liigesed.

Oma teadmised vedamisel tekkida võivate vigastuste kohta on Martin hankinud muuhulgas doktor Jerry Vanekilt, veterinaarilt, kes on oma elu ja karjääri pühendanud kelgukoertele, täpsemalt nende lülisambale. Muuhulgas on ta veterinaarina osalenud sadadel võistlustel ja ka ekspeditsioonidel, kus on kasutatud kelgukoeri. Koeraomanikel, kes soovivad mingit vedamisega seotud ala harrastada, soovitab Martin tema koostatud materjalidega tutvuda.

Kindlasti tuleb veospordiga tegelemist planeerides arvestada sellega, et kõik suured koerad ei sobigi vedama. Sageli kiputakse arvama, et näiteks suured molossid on jõulised koerad – ju nad siis sobivad ka vedamiseks. “Suurte koerte puhul tuleb teada, et mida massiivsem, suurem koer, seda suurem on ka liigeste kulumine. Ka ei ole selline tegevus neile omane,“ selgitab Martin. „Ma oleksin väga ettevaatlik eri mastifite, aga ka selliste koertega nagu pürenee mäestikukoer, maremma, kaukaasia lambakoera ja teiste suurte lambakoertega. See on minu isiklik seisukoht, aga neid koeri ma ei paneks kunagi vedama, kuigi see näeks ju väga tore välja. Seda tüüpi koerte keha ei ole mõeldud vedamiseks.“.

Martin lisab, et teab küll üht Soome naist, kes on treeninud kelku vedama oma mastifilaadse koera, aga ta on teinud selle koeraga ka väga sihipärast ja tublit tööd ning on pigem erand.“Õnneks on loodus ise pannud asjad paika: koer, kes ei ole loodud vedama, seda reeglina teha ei taha ja teda ei tohi selleks ka sundida. Mittekelgukoeral ei ole selleks tegevuseks vajalikku instinkti, mille üks osa on stabiilne vedamine. Vedamiseks sobimatut tõugu koer hakkab tavaliselt tegema järske liigutusi, sest tal on huvi ka kõike muud teha. Selle tulemuseks võivadki olla vigastused,“ sedastab Martin.

Hoopis teine lugu on tema sõnul kelgukoertega. „Nad elavad ja hingavad selle nimel – vedada! Kui on soov veospordiga tegeleda, ka lihtsalt hobina, tuleb selleks valida sobiv tõug,“ rõhutab Martin.FCI/EKL tõutunnistusega kelgukoerad on alaska malamuudid, grööni koerad, samojeedi koerad ja siberi huskyd. Maailmas enim kasutatud kelgukoerte nimekirjas on ka alaska husky, millel pole tõuna ühegi kennelliidu tunnustust. Alaska husky on aretatud spetsiaalselt veospordiks.

„Lisaks kelgukoertele sobivad veokoerteks ka linnukoerad ja laikad, kui jahiinstinkt just väga kõrge pole. Koerakrossiga, kus inimene jookseb ise ja koerale olulist vedamise raskust ei teki, saavad kenasti hakkama ka mitmed teised tõud, näiteks dobermann ja malinois,“ ütleb Martin.

Palju võimalusi

Veosport jaguneb laias laastus kaheks: lumeta alad ja lumega alad. Lumeta alade alla kuuluvad koerakross ehk dog canicross, tõukerattavedu ehk dog scooter, jalgrattavedu ehk dog bikejoring ja käruvedu ehk dog rig. Talvel lumega veavad koerad kelku, suusatajat – skijoring või pulkastiili rakendit.

Kelguklassid jagunevad distantsi pikkuse alusel kolmeks alustades sprindist ja lõpetades pikamaa distantsiga, ning teine jaotus käib kelgu ees olevate koerte arvu järgi, alates 2-koera klassist kuni avaklassini.Pulkastiili rakend koosneb ühest või mitmest koerast ja raskusest, mida koer või koerad veavad ning veovööga suusatajast, kes on omakorda ühendatud veoliini abil veetava raskusega.

Sõltumata sellest, millist neist aladest parajasti harrastatakse, käib neist igaühe ette alati soojendus. Nagu inimesed, vajavad ka koerad enne aktiivset ja suurt pingutust soojendust, et vältida vigastusi.“Ei tohi nii olla, et koer autost välja, rakmed selga ja tuld! Kõige lihtsam on teha koeraga paarsada meetrit edasi-tagasi jooksu, et saaks lihased tööle ja soojaks. Sealjuures tuleb jälgida koera füüsilist seisundit: kas koer tunneb ennast hästi, kas ta on reibas, kas koeral on mingeid valuaistinguid, ega ta ei lonka,“ selgitab Martin.

Kui ühe koera puhul on seda üsna lihtne teha, siis mitu koera nõuavad ka mitmekordset tähelepanu. Martini sõnul kipub veospordi harrastajatega üsna tihti sedapidi minema, et esimesele kelgukoerale tuleb lisaks järgmine või järgmised koerad: “Üks koer on küll täiesti piisav, et kelku või ratast vedada, aga siis ta peab kindlasti olema mõnest veokoeraspordile sobilikust tõust. Aga kui eesmärk on pikemad matkad või raskemad maastikud, on vaja rohkem koeri või rohkem aega, et madalas tempos edasi liikuda“.

Küll aga soovitab Martin alustaval harrastajal piirduda esiotsa ühe kelgukoeraga, sest kui kogemusi pole, on ühe koera veojõud ja kiirendus juba paras väljakutse, mida haldama õppida. Martin ise käib trennis 14 koeraga, kelle tõmbejõud kokku tipphetkel võib olla kuni tonn. Suures rakendis on vaja kuulekaid ja kogenud juhtkoeri, kes rakendit õiges suunas veavad ja rajavälistele ahvatlustele järgi ei anna.

Koolitus on oluline

„Kui inimene plaanib hakata tegelema veospordiga, peaks kohe algusest peale hakkama kutsikaga treenima üldist distsipliini ja kuulekust, sest vedamine ise on veospordi treeningust tegelikult kõige väiksem osa. See üldiselt tuleb nagu iseenesest. Ma võin omast käest öelda, et kõige suurem peavalu on mulgi olnud just koerte distsipliiniga. Ikka juhtub, et rajale satub mõni metsloom ja see on see kriitiline hetk, kus sa pead suutma oma koera või koeri hallata,“ rõhutab Martin. Kõige kindlam meetod algaja veospordihuvilise jaoks on alustada kutsikakoolist.

„Kui inimesel on üks või paar koera, siis ma ei näe mitte mingit põhjust, millega saaks ennast välja vabandada, et pole saanud oma koerale kuulekustrenni teha,“ leiab Martin. Veotreeninguga võib aga alustada mõni aeg hiljem. Nii tagad oma koerale toreda kutsikapõlve, veokoeranduse väljaõppe võib noore koera päevakavasse tuua tasapisi ja sujuvalt. Suurtes kennelites ja karjades õpetatakse ja õpivad koerad aga juba hoopis teistmoodi.

“Kelgukoeri on kindlasti vaja sotsialiseerida ka teiste koertega. Eriti võistlustel on kelgukoerte adrenaliin ja pinged laes ning võib juhtuda igasuguseid asju. Mul on endal olnud võistlustel juhus, kus üks malinois ründas minu juhtkoera, kui me temast möödusime. Õnneks minu koerad ei reageerinud ja liikusid edasi.“.

Martin rõhutab, et hea kelgukoer ei tohi lasta end ühestki segajast eksitada, vastasel juhul võib asi päris koledaks minna. Väga hästi treenitud ja sotsialiseeritud koer võib päästa kogu rakendi.Martini kogemus on selline, et kui rünnatav koer ja tema rakend ignoreerib rünnakut, on suur tõenäosus, et ründaja tõmbab tagasi ja loobub oma tegudest.

Martin on oma juhtkoertega spetsiaalset tööd teinud, et kasvatada nende enesekindlust ja mitte välja teha muudest teguritest. Kõige selleni tuleb aga liikuda sammhaaval. Kui teha seda kõike õigesti, on kelgukoerast perelemmik sedasorti kaaslane, kelle kõrval ei pea iialgi muretsema oma füüsilise vormi pärast, sest temaga saab aktiivset koerasporti harrastada igal aastaajal. Boonuseks mõnus adrenaliiniannus ja teadmine, et võid oma neljajalgse sõbraga ette võtta mida iganes – ta teeb sinuga kõik kaasa.

Soovitused veospordiga alustamiseks

• Koeral peavad olema sobivas suuruses rakmed ja inimesel mugav, kvaliteetne jooksuvöö.Liin, mis on inimese ja koera vahel, peab olema veniv, et vältida järskudel tõmmetel seljavigastuste tekkimise ohtu mõlemale osapoolele.

• Ettevalmistusi veospordiks tuleb alustada rahulikus tempos ja järk järgult.Rakmeid tuleks tutvustada koerale juba kutsikaeas, et koer harjuks rakmetega ja hakkaks aru saama, mida temalt oodatakse. See tähendab, et esimesed tutvused rakmetega toimuvad nö kuiva trenni stiilis – rakmetega jooksma ei minda enne, kui koer on nendega täielikult harjunud.

• Koera tuleb motiveerida liikuma otse ja õpetada ignoreerima raja kõrval toimuvat, näiteks teisi koeri ja ka metsloomi.Suurema jahiinstinktiga koerad võivad metslooma märgates teha nende suunas järske liigutusi, mis võivad olla ohtlikud nii koertele endile kui ka inimesele.

• Koerale tuleb väga konkreetselt selgeks teha, millal ta peab vedama ja millal on niisama jalutamise aeg.Kui koeral on lubatud niisama jalutada ja ringi nuuskida, tuleb selleks kasutada kaelarihma. Rihmas jalutamise ajal ei ole koeral lubatud vedada. See annab koerale väga selged märguanded – liin rakmetes tähendab keskendunud vedu ja liin kaelarihmas on ringi nuuskimise ajaks.

• Vedamist koormuse all võib hakata harjutama koeraga, kes on vähemalt aasta vanune. Kuni selle eani võib koera harjutada canicrossi stiilis, millega võiks alustada umbes viie kuu vanuselt.Suuremat kasvu tõugude ja eriti suurte isaste koerte puhul peaks vanus olema veel kõrgem – turvaline vanus koormatud veoks võiks olla näiteks 18 kuud. Selleks ajaks on koera liigesed ja kasvuplaadid välja arenenud.

• Esimesed vedamised olgu lühikesel distantsil. Alustada võiks näiteks 500 meetrist kuni kilomeetrist. Tuleb silmas pidada, et noorele koerale ei ole tähtis distants, vaid korduste arv – mitu korda on koer rajale läinud. Mida rohkem harjutada välja minekut, rakmeid ja muud seonduvat, seda rahulikumaks koer muutub. Rahulik ja distsiplineeritud start on välja oluline. Distantsi pärast võib muretsema hakata hiljem. Lisaks tuleb olla noorte koertega ettevaatlik ja lõpetada iga trenn enne, kui koer ära väsib. Nii säilib tal hea tuju ja tahe minna välja ka järgmisel korral.

• Algaja peaks leidma endale kogenud mentori, kellelt nõu küsida.

• Rohkem infot veospordi kohta: Kelgukoerte podcast Spotify’s: Frozen FingersEKL: Põhjamaiste kelgukoerte katsete kogu, kelgukoerandusega seotud klubid

  Martin ja Kairi hakkasid kelgukoertega tegelema 2019. aastal, võttes kohe sihiks pikamaa võistlustel osalemise. Esiotsa nägi plaan ette ühte huskyt, aga juhtus nii, et tuli kohe neli korraga ja need olid veokogemustega koerad. Martinil ja Kairil oli talu Raplamaal, kus koertel olid kõik tingimused. Peale ühe – see päris õige kliima veospordi harrastamiseks.

  Pikamaa võistlusteks hakatakse treenima juba augustis, mil Eestis on suur suvi ja kelgukoerte treenimiseks liiga palav. Nii siis emigreerusidki Martin ja Kairi aasta tagasi Põhja-Rootsi Lapimaale. Augustis on seal üsna tihti 5-10 kraadi sooja, mis on hooaja alguseks väga hea. Praegu, novembris, on -15 kraadi ja umbes 20 cm lund. Martin on saanud koertega juba kuu aega lumel treenida ja rakendiga on läbitud ca 1200 treeningkilomeetrit.

  Isekeskis naljatlevad nad, et on kliimapagulased, ainult et miinusmärgiga. Kuigi neil on jätkuvalt ka Eestis kodu olemas, viibivad Martin ja Kairi suurema osa aastast Lapimaal. Nende elukoht on keset Euroopa suurimat metsiku looduse piirkonda. Peaaegu 70 protsenti Põhja-Rootsist katab loodus ja Rootsi elanikkonnast elab seal vaid viis protsenti. See on üks naturaalsemaid elukeskkondi kelgukoerte jaoks, mis on oluline ka võistluste kontekstis – koerad saavad elada samas kliimas, milles toimuvad võistlused.

  Seal on lumestruktuurgi teistsugune, ka õhk on erinev – see kõik mängib võistlustel olulist rolli. Seepärast läkski elu nii, et veokoerad vedasid Martini ja Kairi Põhja-Rootsi.Martini koerad on kõik siberi huskyd, kes on pärit Rootsi ja Soome tippkennelitest. Kõige noorem uustulnuk, kes on alles kutsikas, tuli Norra kennelist, mille omanik on Euroopa kõige edukam siberi huskydega pikamaa võistlustel osaleja. Selles kennelis on aretatud põlvkondade kaupa kelgukoeri ja kuigi alles kutsikas, paistab see tema olemusest kohe välja.

  Siit siis veel üks soovitus – kui on tõsine veospordihuvi, tuleks valida kutsikas vastava taustaga kennelist.

  Allikas: kennelliit.ee