Kõik kiisude nimel! Vapper naine kolis Tallinnast Narva, et kodutuid kasse päästa

Kes on lootusetuna näivate kodutute loomade päästmisega tegelevad vabatahtlikud? Miks nad pühendavad sellele aega ja energiat, miks nad ei anna alla, kui saavad kliinikult järjekordse pettumust valmistava diagnoosi ja jätkavad oma patsientide aktiivset reklaamimist, investeerides sageli oma teenitud raha nende päästmisse? RusDelfi vestles MTÜ Kassipere Afonja asutaja Tatjana Afanasjevaga, kes tegeleb aktiivselt väga raskete diagnoosidega kasside päästmisega. Sel põhjusel naasis ta pärast pikki aastaid Tallinnas elamist isegi Narva.

Juuksuritööga tegelev Tatjana ostis mõni aeg tagasi Narvas salongi ja kahetoalise korteri Kreenholmi piirkonna ajaloolises majas, mille suurima toa kinkis. ta.. kassidele! Astun tuppa ja olen üllatunud, kui puhas see on: kandikud on kenasti uue värske toiduga täidetud, põrand läigib ja seina ääres on professionaalne tolmuimeja. Tuba on avar, seintel palju puidust riiuleid-voodeid, millel kassid armastavad puhata. Toanurgas on suur maja neile, kellele meeldib omaette olla, veel mitu maja ja voodid põrandal kõige vanematele loomadele, kes ise enam kõrgele hüpata ei jaksa.

„Inimesed arvavad, et kui sul elab kodus paarkümmend kassi, siis nad kindlasti karjuvad, toodavad tonnide viisi mustust ja ebameeldivat lõhna, tüütavad naabreid. Aga näete, see pole nii,“ naerab Tatjana.

Tatjanaga nüüdseks koos elavad kassid päästis ta kunagi tänavalt ja Narva kassitoa varjupaigast, kus mõnel, kellel on diagnoositud hunnik haigusi, ootaks muidu kindel surm. Varjupaigast viidi vabatahtlike poolt ravile palju loomi, kuna loomaarsti sõnul olid nood kohutavas seisukorras.

Vanaemaga kohtume kõigepealt kassidele ehitatud toas. Vanaema on vana kass, Tatjana võttis ta omal ajal Narva kassitoast. Kassil on halb nägemine ja ta tiirutab neuroloogilise haiguse tõttu naljakalt mööda tuba. Kuid samal ajal on ta väga südamlik - nurrub ja püüab suhelda. „Kõik arvasid, et Vanaema on pime ja rumal. Nad pakkusid talle tulevaseks elueaks ainult kuu. Selgus, et see ei vasta tõele ning nii ta elab minuga nüüdseks juba peaaegu kolm aastat,“ räägib Tatjana.

Seal samas kõnnib hästi toidetud Flint, kes tuli Tatjana juurde Kohtla-Järvelt terve rea vaevustega, sealhulgas kassi-AIDSiga.

Mitmel kassil on puudu üks silm, üks neist on puna-valgekirju Stas. Tatjana ütleb, et tänavaloomad kannatavad sageli infektsioonide ja põletikuliste limaskestade käes. Stas toodi samuti Narva kassitoast, kus tal üks silm sõna otseses mõttes mädanes. Silm tuli eemaldada, kassi raviti kaua, kuid nüüd on kannatused möödas ja enesetunne suurepärane. Ma näen seda isegi – Stas on noor kass, üritab toas ringi hüpata ja teiste kassidega mängida. Meie juurde tulevad Energia turult üles korjatud sabatu Anton ja Ivangorodist pärit päästetud Vadim, kellel oli puusaluumurd.

Lisa kohta ütleb Tatjana ütleb, et temaga koos sai ta kassihaigustest nii palju teada, et piisab loomaarsti assistendi tööks. Helehall, karmipilguga altkulmu maailma jälgiv Mitja elas kümme aastat tänaval ja Tatjana ravib teda pikka aega - Mityal on kasvaja ja ta elab hormoonravimite toel. Punajuuksel Kuzal tuli eemaldada üks kops, ta on endine Narva tänavaelanik, Fedja on täiesti pime, väike Uletška, Ljalja, Che Guevara, Vitya, Ema, Afonya... kõik päästetud loomad viiakse ravile Tallinna, elada tuleb seega kahes linnas.

Kasse on palju, igaühel on raske ajalugu, pikk raviteekond ja igaühe peale on parimates kliinikutes palju raha kulutatud. „Oma kliiniku, mis mulle isiklikult sada protsenti sobib, leidsin Tallinnast. Sinna viin kõik päästetud loomad, niisiis pean elama kahes linnas, aga olen sellega juba harjunud,“ räägib Tatjana. Pärast Narva kolimist läks asi lihtsamaks - Tatjana ema ja täiskasvanud poeg aitavad tal vajadusel või äraolekul kasside eest hoolitseda.

Kokku elab Tatjana juures 22 kassi. Küsin, kui palju raha kuus kogu ettevõtte peale kulub. „500-600 eurot,“ hindab Tatjana. Kõik kassid saavad ravitoitu, mõned neist vajavad pidevat ravimist ja arsti läbivaatust. „Mul on hea töö, elan sellest rahast ära,“ naerab Tatjana ja lisab siis tõsiselt: „Aga ülejäänud kasse võin päästa ainult inimeste annetuste toel. Kui inimesed annetamise lõpetavad, ei saa ma kahjuks seda teha. See on tavaline põhjus,“ selgitab Tatjana oma tegevuse põhimõtet.

„Saan teate, et kass vajab abi, kutsun kohe kiirabi ja otsin kasupere. Ma ei saa neid oma koju viia - siin on mul oma loomad, kes on vaevalt stabiliseerunud, neile ei saa uusi haigusi anda. Sellepärast on mul abistajate võrgustik – inimesed viivad nad kasuperesse, pean kliinikuga läbirääkimisi ja alustan ravi. Kui loom paraneb (ja tuleb steriliseerida ja mikrokiibiga varustada), hakkame teda adopteerima. Sest iga kass vajab oma kodu ja armastavaid käsi.“

Tatjana ütleb, et Narvas on probleem hulkuvate kassidega suur. Neid on suvemajades, tehastes ja elektrijaamades palju. Kuid seal ootab neid palju ohte: takerdumine konstruktsioonidesse, ronimine ja väljapääsmatus, võimalus surra kaua ja piinarikkalt „Minu Afonya päästsid meessoost töötajad, kes tõmbasid ta kassipojana välja tohutust konteinerist, kuhu keegi julm inimene ta viskas. Kassipoeg ise lihtsalt ei saanud sinna sisse pääseda,“ räägib Tatjana.

Nüüd on Narva kassitoast päästetud kiisud ravil Tallinna Univeti kliiniku loomaarsti Julia Kukhta käe all. Hetkel on maksmata arveid umbes tuhande euroni, kuid Tatjana on kindel, et abi tuleb kindlasti. „Inimesed annetavad meelsasti, oluline on alati rääkida konkreetsest kassist ja anda teada, kuidas tal läheb. Sotsiaalvõrgustikes pean iga patsiendi kohta unikaalseid päevikuid, väljastan kliinikust arveid, avaldan aruandeid - minu poolt on kõik läbipaistev ja seetõttu inimesed usaldavad. Nad näevad, et iga euro kulub ravile ja rõõmustavad, et koos päästsid veel ühe hukule määratud elusolendi.“

Neile, kes soovivad osaleda Tatjana hooldatavate kasside päästmises ja ravis, jagab ta oma rekvisiite: Kassipere Afonja MTÜ EE032200221083000084