Kiire-kiire, kell on kuus hommikul. Unesegaselt jooksuga välja, ise mõeldes, kas midagi maha ka jäi. Peame jõudma laevale, mis väljub 7.30 ja siis algab sõit Eesti poole. Südames hirm, kas on ikka meie kutsu, kuidas ta meisse suhtub?

Eesti paistab. Kohe-kohe laevalt maha ja lemmikloomapoe poole ajama. Pidime ju kõik vajaliku valmis ostma. Sai sealt ostetud kõike, isegi seda, mida vaja polnud, aga ostetud sai ja õnnelikud olime, tobe nareatus näol.