Jonni perenaisele Rainale tuli 4. jaanuari õhtul kauaoodatud telefonikõne: ilmselt on see teie koer, kelle oma õuelt leidsime. „Artur oli Jonni leidnud maja küljelt lumehangest - pikutas seal. Mees oli veel vaadanud, et lumi liigutab. Läks siis vaatama ja see oli meie Jonni,“ kirjeldas Raina. „Küsisin veel, kas on kindel, et minu Jonni - see tundus nii ebareaalne kõne. Küsisin ka ühe tundemärgi kohta, mis kinnitaks, et on minu koer ja selle kinnituse ma Arturilt sain. Hakkasin lahinal nutma, istusin autosse ja võtsin suuna Metsapiiga tallu.“

Raina lisas, et tõenäoliselt oli koer vahepealse aja hobusetallis redutanud: „Haises hirmsasti ja põhku oli karvade küljes.“ Kahe majapidamise vahe on maanteed mööda üheksa kilomeetrit, ent küllap oli Jonni valinud otsetee üle põldude.