Tõredast näksajast kodutute jalatsite varjupaiga direktoriks - Mango uus algus

Esimesel kohtumisel oli tulevasel omanikul veri väljas, kuid paari nädalaga sai Tallinna varjupaigast võetud koerast asendamatu pereliige. Mango loo pani kirja tema uus peremees Kristo.

Et alustada rääkimist Mangost, pean alustama kaugemast ajast. Meie peres oli peaaegu 16 aastat, kutsikast saadik kasvanud Kramp, välimuselt Mangole vägagi sarnane pereliige, kes 2022. aasta jõulude eel meie hulgast lahkus. Tema minek tekitas meie perre tühimiku, mida oli keeruline täita.“

Saabus 2023. aasta oktoober. Olime otsimas oma neljaliikmelisse perre uut lemmikut ning vähemalt esialgne soov oli, et see võiks olla saksa lambakoera kutsikas. No et koer, kes on pererahvale ülimalt ustav ja andeksandev, ent kelle intelligentsus võib ühel hetkel karuteene teha, kui pererahvas kasvatustöös midagi aia taha laseb.

Otsingute käigus sai kammitud ka Varjupaikade MTÜ lehte, lõime sisse oma kriteeriumid (keskmine suurus, emane koer, kuni 4 aaastat vana jne) ja voilaa!- ühel hetkel vaatasime tõtt punakat karva lõbusa olemisega tegelase Mangoga, kes Tallinna varjupaigas juba augustist uut perekonda otsis. Ja mitte lihtsalt punakat karva tegelasega, vaid väga sarnasega meie eelmise koera Krambuga.

Mul oli koheselt deja vu ning mõte Mangost meie pere liikmena enam peast ei lahkunud. Ka teistele pereliikmetele mõte meeldis ja nii sündiski idee minna teda Pärnust Tallinnasse vaatama. Kirjutasin varjupaigale, täitsin ära ka kodupakkumise sooviavalduse, sellel hetkel omamata vähematki teadmist Mango tegelikust iseloomust ega tema soovist meie perega sotsialiseeruda. Läks mööda vast paar päeva, kui mulle Tallinna varjupaigast helistati ning saime kokku leppida esimese kohtumise. See oli pühapäevane päev, ühtlasi päev, mil pidime kogu perega minema Tallinnase mu ema sünnipäevale.

Esimene kohtumine Mangoga oli kõike muud kui lootustandev. Ise lootsin sinisilmselt, et a`la „tuleb tore pere kaugelt Pärnust vaest varjupaiga koera külastama, too niutsub õnnest, viskab silda ja tahab kohe meiega kaasa tulla“.

Ei midagi sellist. Mango urises meie peale kurjakuulutavalt ning varjupaiga töötaja teda rihmast igaks juhuks lahti ei lasknud. Kui siis mulle ühel hetkel tundus, et koer kuidagi rahulikum on ning endaga suhelda laseb, istusin, pakkusin koeramaiust ning lasin ta endale lähedale. Liiga lähedale liiga kiirelt - sain Mangolt lõuast näksata.

Nojah, eks ise olin loll, meie olime ju võhivõõrad tegelikult tema jaoks! Igatahes mul oli veri väljas ning varjupaiga töötaja ehmunud. Rahustasin ta maha, et kõik on korras ja tahaksime ikkagi koeraga jalutama ka minna. Läksimegi, ehkki Mango oli selleks ajaks hommikusest jalutuskäigust ilmselt juba väsinud ning ei avaldanud mingit soovi meiega suhelda. Lubasime hiljem samal päeval tagasi tulla.

Teine kohtumine mõni tund hiljem oli sarnane, ehkki situatsioon esimesest erinev. Mango oli aia taga liivaväljakul, meie teisel pool aeda ning püüdsime ta tähelepanu võita. Meile tundus, et pisut nagu õnnestuski. Leppisime varjupaigaga kokku, et oleme peatselt tagasi.

Ja nii see läks. Külastasime oktoobrikuu jooksul Mangot kokku vist kuuel-seitsmel korral, pere erinevates koosseisudes. Tavaliselt saime jalutamas käia, mõnikord olid kohtumised varjupaiga liivaplatsi servas, aed vahel. Iga kohtumisega muutus midagi positiivsemaks. Üsna peatselt jalutasin Mangoga ise rihmast kinni hoides, varjupaiga töötaja meid saatmas. Õppisime tundma koera iseloomu, tema hirme- ärevusi ja seda, millele ta reageerib.

Meie viimane kojuviimise -eelne külaskäik toimus oktoobri lõpus, kui olime perega just reisilt saabunud. Jõudsime varahommikul lennukiga Tallinnasse ja olime otsustanud, et leiame öömaja Tallinnas, selmet öösel Pärnusse sõita ning järgmisel päeval tagasi Tallinnasse Mango juurde tulla. Kui siis lõunaks Mangot vaatama jõudsime, saime aru, et mingi „krõks“ on ära käinud ning koer on meid lõpuks tunnistama hakanud.

Järgnes äge jalutuskäik, kus saime kuhjaga kõike seda, mida Mango muidu ei kannatanud - kümnete kaupa jalgrattureid, teisi koertega jalutajaid ja muidu Mango jaoks imelikke inimesi. Oli nagu eksam meie mõlema jaoks, mille õnneks kenasti läbisime. Lõpuks leppisime varjupaigaga kokku, et nädala pärast tuleme Mangole järele, et ta lõpuks koju Pärnusse viia.

Möödus nädal, mil tegime Mango saabumiseks ettevalmistusi- ostsime talle suure mugava pesa, mänguasju, toitu ja kõike vajaminevat. Siis saabuski laupäev, mil Mango pidi oma uude koju saabuma. Jõudsime kokkulepitud ajal varjupaika ning kui auto ära parkisime, masinast välja astusime ning juba aias jooksva Mangoga üksteist silmasime, saime aru, et kogu senine aeg ja vaev oli end ära tasunud. Mangol oli meid nähes väga hea meel!

Veetsime natuke aega liivases aias mängides, seejärel läksime jalutama. Oli vist tõesti esimene kord kõigi nende kordade jooksul, kui ei sadanud vihma ja ei puhunud tormituul nagu seni meie külastuspäevadel Paljassaares oli olnud. Jalutuskäigult tagasi ja paberimajandus korraldatud, sai Mango väikeste meelituste ja abiga auto pagasiruumi transpordipuuri aidatud ning sõit Pärnusse võis alata. Meie rõõmuks läks see sõit üllatavalt lihtsalt. Mango rahunes kiiresti ja heitis pagasiruumis pikali. Ärevust hakkas ilmutama alles pea kahe tunni möödudes kui kodutänavasse sisse keerasime.

Mango harjumine oma uue eluga läks ülihästi ja kergelt. Juba esimesel õhtul oli uue kodu kenasti omaks võtnud, samuti talle sisse seatud pesanurga. Esimestel päevadel oli uudistamist palju, uues koduaias vajas iga nurk üle uurimist, samuti kõik hooned ja ruumid lastetubadest saunani. Maja teisele korrusele ta trepi tõttu siiani läinud ei ole, ehkki ka selle oleme tema jaoks ohutuks ja libisemiskindlaks muutnud. Võib-olla see aeg veel tuleb.

See oli vist juba esimene või teine õhtu, kui tabasime Mango oma pesast magamas täiesti selili asendist, kõik jalad taeva poole sirgu. Üks sõber märkis seda pilti nähes, et nii magab ainult loom, kes end 100 protsenti turvaliselt ja hästi tunneb. Meil jääb vist vaid nõustuda.

Tegelikult on tal ikka omad trikid ka. Mango on meie „kodutute jalatsite varjupaiga direktor“ ehk kõik jalavarjud, mida arvab asjatult vedelevat, viib oma pessa. Tänu sellele on meie lapsed õppinud oma jalatsiriiulit korras hoidma.

Mangol on tekkinud oma lemmikmänguasjad, mida ta rõõmuga ise loobib ja siis taas üles korjab, ent see ei ole vähendanud temas huvi otsida juurde uusi mängukanne laste asjade seast- on need siis tütre käsitöö koolitöö, pabertaskurättide karp või midagi vahvat mõnest mänguasjakastist. Ja mõnikord võib selliseks esemeks olla midagi täiesti suvalist, mis möödaminnes hambusse jääb.

Õues meeldib Mangole ka toimetada. Mõnikord kihutab mööda hoovi ringi lihtsalt jookseb end tühjaks. Mõnikord kaevab mõne augu, saamata aru, et sealt võivad näiteks tulbisibulad välja tulla. Mõnikord haugub ka naabrite peale, sest tema kodu on tema kindlus ning „kindluse müüri“ taga kõndijad tuleb kuidagi ju peletada.

Ka pikki jalutuskäike Mango armastab. Kui esimestel kordadel kippus väsima ja nii 4-5 kilomeetri möödudes suvalisel kohal end külili viskama ja lihtsalt sügama hakkama, siis nüüdseks on meie käimised ulatunud juba kuni 8-kilomeetristeks. Püüame Mangot ka õpetada. Selgeks on saanud käsklus „istu!“, kuigi mitmed muud asjad, näiteks diivanile mittetuleku selgeks tegemine vajavad veel harjutamist.

Mango on meie jaoks nagu pereliige, kes siin justkui alati olemas on olnud, ehkki tema perre saabumisest on möödas alles vähe. Ta on meis täitnud selle suure tühimiku, mis meisse eelmise koera kadumisega jäi. Enam ei kujutaks elu Mangota kuidagi ette.

Me oleme Varjupaikade MTÜ-le nende tegevuse eest südamest tänulikud ning eriti täname selle organisatsiooni Tallinna varjupaika, kelle kaudu nii ägeda tegelase oma perekonda leidsime!

Allikas: Varjupaikade MTÜ blogi