Igal talvel murravad loomasõprade südameid teated omapäi jäetud ketikoertest, kellel isegi kuhugi varjuda pole. Hiljuti kajastasime ka Delfis üht säärast lugu, mille peategelane oli muuseas SDE Pärnumaa piirkonna aseesimees Heinrich Laan. Millise tundega te ise selliseid lugusid loete? Milline pilt Eesti loomapidamiskommetest nende kaudu avaneb?

Ministeeriumini jõuab nii meedia kui ka tähelepanelike kodanike vahendusel üsna regulaarselt loomade heaolu puudutavaid lugusid. Tunnistan, et piltidelt ja videotelt nähtut on vahel uskumatu ja keeruline vaadata, ning mõistan ühiskonna järjest kõrgemaid ootusi riigile, et loomade heaolu oleks igal pool tagatud.