Herta oli lihtsalt ühel hetkel tema talu õuele ilmunud ja otsustanud sinna ka jääda. Võttis vastu pakutud toidu, kuid lähemat suhtlemist ei soovinud.

Tasapisi on ta muutunud enesekindlamaks ja ka veidi julgemaks ning enam peitu ei poe, kuid susiseb natuke hoiatuseks ikka. Vahel saab uudishimu kartlikkusest ja ujedusest võitu ning susinat pole enam nii tihti kuulda. Ta on kass, kes vajab kindlustunnet läheneja heade kavatsuste ja soovide suhtes. Hertale sobib, kui istuda rahulikult tema kõrvale ja anda talle aega olukorraga harjumiseks. Temaga tuleb rääkida vaikselt ja tasasel toonil ning õrnalt tuleb teda ka silitada. Omade inimestega on ta tasapisi juba leppinud, kuid uusi inimesi veel veidi kardab.

Herta tervis on korras. Iseloomulik häbelikkus ja ujedus ilmselt ei kao kuhugi, kuid kui talle aega anda ja võtta asja rahulikult, siis saaks temast kellelegi suurepärane sõber ja hea kaaslane, kes lubab end mõnikord ka hellitada ja paitada.

Kui soovid Hertaga Varjupaikade MTÜ Võru varjupaigas tutvuda, siis täida esmalt sooviavaldus kassi profiilil vajutades „Paku kodu“.

Kuidas see lugu Sind end tundma pani?

Rõõmsana
Üllatunult
Targemalt
Ükskõikselt
Kurvana
Vihasena