Käitumuslikud andmed dokumenteeriti rajakaamerate jäädvustuse põhjal, liigid kinnitati lõhnatuvastuskoerte abil kogutud väljaheidete DNA-analüüsi alusel.

Teadaolevate andmete põhjal šaakalid rebastega ühiseid järglasi ei saa (erinevalt nt hundist ja šaakalist). Seega rebasekutsikad ei olnud šaakali-isa bioloogilised järglased. Varasemalt on šaakalite ja rebaste vahel dokumenteeritud vaid antagonistlikke interaktsioone, kuna tegu on konkurentidega. Antud uuring on esimene, mis tõestab, et vahel võivad kahe koerlase liigi vahel ka sõbralikud või lausa perekondlikud suhted eksisteerida.

Võimalikuks ajendiks taolise ebatraditsioonilise pere tekkeks on kindlasti šaakali üksindus. Tegu on sotsiaalse karjaloomaga ning lähimad paiksed šaakalid elasid sel ajal (aastatel 2020-2022) Austrias ja Itaalias. Sestap arvatakse, et šaakali jaoks oli peamine kasu psühholoogiline, rahuldades looma sotsiaalseid vajadusi. Rebaseemal oli aga palju selgem kasu mängus: otsene kasu seisnes selles, et šaakal aitas kutsikaid kasvatada, söögipoolist hankida ja kiskjaid heidutada, kaudne kasu aga selles, et suurema liigina on šaakalil ilmselt ka tõhusam toidukonkurente ja territoriaalseid konkurente heidutav mõju.

Loe lähemalt siit!