ILSE BLOGI | Uhkus, eelarvamus ja patriotism - ei saa me läbi Lätita

Jõudis kätte veebruar - ja Ilse hakkas jälle rääkima, et mis oleks, kui läheks, pole ammu kodumaal käinud... Või vähemalt tõlgendasin mina seda nii. Seega tuli koera meelerahu huvides ruttu talvepuhkus võtta.

Mõeldud-tehtud. Taks puuriga tagaistmele ja autole hääled sisse. Sobiva õhustiku loomiseks oleme püüdnud teinekord autos ka kaasaegsemat läti poppi kuulata, aga... kuidas seda nüüd viisakamalt öeldagi...kui see ka Ilsele meeldib, siis tema peremehed seda kuigi pikalt ei talu. Seega läksime järeleproovitud teed ja kuulasime esimesel õhtul natuke Raimonds Paulsi.

Paulsi kõrvale sobis suurepäraselt teine rahvuslik aare - hallid herned. Kui muidu on Ilsel herneste suhtes arrogantne seisukoht, et sööge ise, siis kodumaine rahvustoit koos kröömikese lihaga läks nagu hundikurku (tegelikult ma muidugi ei tea, mida hundid hernestest arvavad). Koon puuris end nii sügavale purki, kui vähegi mahtus.

Järgmisel päeval otsustas neljajalgne lätlanna meile Riia linna näidata (otseses, mitte ülekantud tähenduses). Talle endale näidati ühes restoranis seevastu ust. Kuna koeri liikus Riia tänavatel üldse väga vähe, võib vist teha järelduse, et lätlaste hulgas pole nii levinud komme sabaga sõpru igale poole kaasa tassida. Paar päeva hiljem Cesises üritasid kaks perenaise käest lahti pääsenud retriiverit (!) Ilsele natuke isegi peksa teha, aga see jäi ka enamvähem ainsaks kohtumiseks liigi- ja rahvuskaaslastega.

Kui ilset kisub kangesti juurte juurde, siis meil Tomiga on eriline oskus leida üles hispaaniakeelsed inimesed ka kohtadest, kus nende olemasolu esmapilgul kahtlustadagi ei oskaks. Kui Riia turu juures ütles Tom ühele tütarlasteseltskonnale „hola chicas!“, arvasin algatuseks, et ta kimbutab miskipärast läti neidusid ja otsustasin sammu kiirendada ning teha nägu, et ma ei tunne seda meest ja seda koera. Aga chicad jäid seisma ja asusid õhinal koera nunnutama ning üks neist kraamis kohe taskust välja telefoni, et näidata oma Madridis elava õe taksi fotosid.

Selgus, et olid hoopis Valenciast pärit ja Brüsselis õppivad Erasmuse tudengid, kes olid mõneks päevaks Baltimaid avastama tulnud. Nii et juttu jätkus kauemaks. Jõudsime järelduseni, et Hispaanias on taksid muutunud moekoeraks (sama kinnitab ka meie hispaanlasest sõber Miguel). Kui ise veel seal elasime, tuli neid tikutulega taga otsida, aga nüüd vahel Madridis käies kohtan neid igal sammul.

Juttu jätkus ka Cesises, kui Tom läks broneeritud majaosa võtmeid ära tooma ja allkorruse uksel tuli talle vastu mees, kes ütles tervituseks „hola!“. Tom vastas sundimatult samuti „hola!“ - ja nii nad lobisema jäid. Peruust pärit mees oli tulnud Cesisesse šamanistlikke riitusi läbi viima, nagu selgus. Ilsel seevastu õnnestus Cesises viimaks poseerida Läti lipu all ning maiustada nende teise rahvustoidu, karpkalaga.

Olles nüüd ise juba mitmele klišeele või eelarvamusele hoogu andnud, tuleb üles tunnistada ka Ilse oma. Lisaks võõrastele joogikaussidele pelgab ta treppe. Mis on tema seisukohast muidugi puhas kaine mõistus - taksid ei tohikski oma selja tõttu treppidest käia ja kodus meil neid pole, samas kahes Läti ööbimiskohas olid. Nii oligi taksil valida, kas istuda kangekaelselt allkorrusel või lasta endale osutada transportteenust. Treppidega leppimist ei tulnudki.

Sigulda loss ja mitte vähem legendaarne Sigulda kepp said samuti ära nähtud, viimane isegi kaasa ostetud. Ja nüüd, pärast koju tagasi jõudmist ja viimast nokkimist teemal, et Ilsel ei ole tegelikult kuut varvast, vaid tagakäppadel ainult neli, on tema kord öelda eestlaste kohta, mida iganes ta heaks arvab. Sõbralikult muidugi.