Koroonaajal kirjutamise maalimise vastu vahetanud Katrin Pauts: oma kujutlustes olengi Bulgakovi Peemot

Krimikirjanikust maalikunstnikuks kujunenud Katrin Pautsi loomapilte leiab mitme tuntud inimese kunstikogudest. Näiteks palus advokaat Paul Kerese naine oma abikaasat kassina portreteerida. Milles küsimus, Katrini hinnangul meenutaski advokaat kassi! Üldse äratavad kassiinimesed temas automaatselt usaldust, sest kassilik isepäisus ja allumatus iseloomustavad ka teda ennast.

Mõne aastaga on Katrini pintsli all maalideks saanud vist juba sajad loomad - ise ta järge pidanud pole. Hiljuti läks heategevuslikule oksjonile tema pilt varjupaigakassist Gloriast. Varjupaiga inimesed võtsid temaga ühendust ja leidsid inspiratsiooniks kodu otsiva Gloria, imeilusa musta-valgekirju kassipreili. „Armusin pilti tehes Gloriasse täitsa ära. Kahju, et mul on üürikorter, muidu võtaksin ta endale. Oma pildile lisasin veel õnnesümboleid nagu Jaapani rahakass ja võililled. Olgu see pühendatud kõigile tänavakassidele,“ ütleb Katrin.

Talle tundub, et kassi- ja koerainimeste põhivahe on isiksusetüübis - kassiinimesed kipuvad ka ise olema suured individualistid, võib-olla isegi egoistid, kellele ei istu käsud-keelud, kohustused ja vabaduse piiramine.

„Koer ju orjastab korralikult - nõuab rohkem tähelepanu, tahab su varbaid lakkuda, rihma otsas õue minna. Koeraomanik, kes olgu valmis keset rahet ja tuulispaska oma lemmikut pissitama, peab olema loomult leplikum, alandlikum, altruistlikum, koostööaltim,“ põhjendab ta. „Mina pole ükski neist asjust, olen samasugune jonni ja oma suva täis juurikas nagu tüüpiline kass. Mida ei taha, seda ei tee! Oskan seetõttu kasside olekut ja ilmeid paremini tabada. Kass, muide, on väga ilmekas loom.“

Katrini kassipildiomanikest kuulsaim on vandeadvokaat Paul Keres, kes ta naise soovil sai portreteeritud kassina. „See oli, muide, väga lihtne, sest Paulil on juba selline nägu. Ja tal on kodus ka kassid,“ põhjendab Katrin. „Kassiinimene äratab minus automaatselt usaldust.“

Ka kirjanik Maimu Berg omab Katrini maalitud kasse. „Peangi minema Maimule uut taiest postitama. Üks bulgakovlik stseen Peemoti ja trammiga sai Katrin Lusti kogusse. Kõige rohkem mu kassipilte on välispoliitikaspetsil Hille Hansol, kes tulgu oma kotitäiele Pautsi kassipiltidele juba ükskord järele!“ nimetab Katrin inimesi, kes talt loomamaale ostnud. „Õhtulehe staarajakirjanik Rainer Kerge ootas kannatlikult terve aasta, kuni mind tabas õige tuhin, et valmis vihtuda tema soovitud pilt meeltesegaduses Putinist punkris ühes kummituskassiga. Ega mulle kõik kohe meelde tulegi. Ma maalin kogu aeg, ei saa enam pidama selle asjaga.“

Ta täpsustab, et tellimustöid ta enamasti siiski ei tee: „Nii palju pujään olen. Kui keegi hakkab mulle oma soove ette kirjutama, kaob pildist kogu emotsioon ja see lihtsalt ei saa kuigi hea. Olen teinud erandjuhtudel mõne üksiku tellimuse - näiteks seesama eelpool mainitud sünnipäevakink advokaat Keresele, kuna mul tekkis tulevase omaniku ja kujuteldava kassiga kohe kontakt. Aga muidu tuleb kassipildisõpradel lihtsalt valida selle hulgast, mida teha suvatsen - no väga kassilik suhtumine! Oma kujutlustes olengi Bulgakovi Peemot, tegelen päise päeva ajal alkeemia, nurjatuste ja krutskitega.“

Katrini esimene kassimaal kujutaski musta kassi. „Kuigi musti kasse pole mul palju olnud, on nad minu jaoks kõige müstilisemad olendid. Samastan end vist nendega,“ arutleb ta, lisades, et ta lapsepõlvekodus Muhus on lisaks kassidele olnud ka teised loomad.

„Praegugi on mul seal ema juures hall kõutsike Miki. Maalapse kodus olid muidugi üldse kõikvõimalikud elukad: lehmad, sead, lambad, küülikud. Olen neid kõiki ka joonistanud, aga mitte lapsena. Loomade maalimise tuhin tabas mind alles paar aastat tagasi - noh, nüüd, kui linnas elan. Lapsepõlves joonistasin kaustikutäite kaupa maju, autosid ja inimesi, unistasin hoopis linnaelust. Saad kõige paremini kujutada seda, mille järele igatsed.“

Viimasel ajal on Katrini maalidel kohad sisse võtnud ka lehmad ja metssead. „Metssigu ei mõistagi põhjendada - ju nad on lihtsalt ka müstilised, ohtlikud ja riuklikud. Muhu värk. Ju mul tuli linnas talvitudes koduigatsus. Lehmades on aga mingi jaburusemõõde, mida on kassidesse raskem panna - lehm võib ka loll ja kämp olla. Üldiselt on lehm paraja pujäänina üsna kassisarnane loom,“ arvab ta.

Maalimislainele sattunud Katrini lemmikpiltideks on peagi Maimu Bergi koju suunduv punane unelev kõutsike keset poeedinartsisse. „Mulle tuli äkki meeletu kevadeigatsus ja selle sinna pilti valasin. Ja teine mu oma lemmik on suveöö unenägu Muhus viljapõllus luusivast tiigrist. Nägingi seda otseses mõttes unes, ärkasin ja mõtlesin: aga teate, miks mitte? „Mis oleks, kui...“ - see on ju iga looja kandev küsimus. Mida pöörasem ja ebatõenäolisem on vastus, seda parem.“

Tutvu Katrini teiste maalidega siin.

Maalimise tuhinale andsid hoogu viimaste aastate pingelised sündmused - koroonapandeemia ja Ukraina sõda. „Mulle mõjus ülimalt halvavalt, lausa katastroofiliselt koroonaaegne ülereguleeritud ühiskond. Tardusin selles düstoopias täielikult. Ma ei suutnud enam kirjutada,“ tunnistab ta. „Pärast koroonat tuli kohe otsa Ukraina sõda, reeglid asendusid hirmuga. Vabalt hingamise aega pole viimasel neljal aastal olnudki ja see on mu loomeplaane pidurdanud.“

Maalimise puhul on tema sõnul priima asi see, et mõtlema ei pea üldse. „Mingit loogikat ei lähe tarvis. Ja tunnetusega on mul alati kõik väga hästi olnud. Maalimine on niisiis põhimõtteliselt läbipõlemise ravim,“ leiab ta. „Ma ei ole selline inimene, kes armastaks väga palju mõelda - naljanumber, aga tõesti ei kuulu mõtlemine mu lemmiktegevuste hulka! Olen äärmiselt tunde- ja intuitsioonikeskne. Aju hakkab kohe tossama, kui pean arvutama, planeerima, midagi meelde jätma, pikkadele keerulistele mõttekäikudele kaasa elama. Kirjutades ma ka ei mõtle ju absoluutselt läbi, mis mu loos juhtuma hakkab, vaid lasen vaistul ja emotsioonidel end kanda ja ise sageli üllatun, kuhu see mind viib.“

Kirjutamisega pole Katrin siiski lõpparvet teinud. „Kirjutamisest mul pääsu lõpuks ju pole - kirjastajad ootavad ikka veel pikisilmi, et suudaksin lõpetada juba mitu aastat tagasi kokku lepitud krimkad. Ma pole vahepeal tõesti midagi kirjutanud - mind tabasid elu kõige hullem blokk ja läbipõlemine. Praegu, ennäe imet, tundub, et just maalimine on mu päris kutsumus ja just sellega tahaksingi tegeleda. Milline rõõm, kui teada saad, et inimestele su pildid meeldivad - kunsti puhul on vaataja rõõm rohkem käegakatsutav ja tagasiside kiirem, kirjanduses pead oma hõredaid dopamiinilakse positiivsest tagasisidest kaua ootama.“