Kes peab pulmi, kes laulab „sitsikleiti“: need karvased ja sulelised kuulutavad tänavu veebruaris kevadet

Kui internetis märgivad naljahambad, et esimene kevademärk on alati lühikestes pükstes ja plätudes jalgrattaga Kalamajas kulgev mees, siis tegelikult on looduses lisaks Homo sapiens sapiens käitumisele palju teisi märke, mida kevadeootajatest loodushuvilised juba linnalooduses tähele panna võivad.

Eesti Loodusmuuseumi bioloog Lennart Lennuk märgib, et elurikkus.ee vaatluste andmetel on kõrvukräts teinud Tallinnas, Haabersti linnaosas juba häält. Kõrvukräts on välimuselt sarnane kassikakule, omades samasuguseid sulgkõrvu, kuid pikkuselt on kaks korda lühem. Tegemist on Eesti ühe levinuma kakulisega, kellest talveks enamik isendeid siit lahkub, et kevadel tagasi tulla. „Lisaks on kevadekuulutajad kodukakk, keda on kuuldud Pärnus, Haapsalus, Tartus, ning värbkakk ja händkakk, keda on kuuldud Pärnus,“ ütleb Lennart Lennuk.

„Musträstast on laulmas kuuldud Tallinnas, Tartus ja mujal, ka rasvatihast võib üle linna laulmas kuulda,“ ütleb Lennuk. „Linnulaul muutub järjest kevadisemaks. Rasvatihase laulus võib kohata kevadisemaid noote nagu „sitsikleit-sitsikleit“. Musträsta poollaulu võib kohata läbi talve, aga päris kõlavat laulu võib juba veebruaris samuti kosta.“

Lennart Lennuk toob veel välja, et ka hallvares ja harakas tegelevad juba pesakoha otsimise ja pesaehitamisega.

Lindudest on esimesed kevadekuulutajad linnades just künnivares, peade kohal üle lendamas näeme ka hallhanesid, väike- ja laululuiki. Eesti Loodusmuuseumi zooloog-kuraator Joosep Sarapuu lisab, et künnivareseid võib Tallinnas olla läbi talve. „Millalgi kevade alguse poole saabub ka kuldnokk, keda võib ka linnas kohata,“ ütleb Sarapuu, aga märgib, et ka kuldnokkade hulgas on neid, kes ära ei rända, nii et iga kuldnokk ei pruugi veel kevadekuulutaja olla. „Aga nemad hoiavad pigem Lääne-Eesti rannikualadele, nii et sealsetes linnades võib neid talve läbi kohata. Üksikuid kuldnokki võib siiski talvel näha ka mujal linnades.“ Lennuk lisab, et kuldnokka on talvel nähtud ka Tallinnas ja Tartus.

Pulmitavad rebased ja jänesed

Ilmselt ei tule kellelegi üllatusena, et linnades elavad ka rebased ja jänesed (loodusmuuseumi „Puudega linna“ näituselt saab teada ka asju, mis on ehk vähem teada, nii et tulla tasub kindlasti). Suurema osa aastast elavad rebased üksi, kuid kevadtalvel, tavaliselt just veebruaris, peavad rebased pulmi. Ühe emaslooma jälgedele võib koguneda terve rodu võimalikke peigmeeskandidaate, kes omavahel muidugi ka võitlusi peavad. Selle käigus on kuulda rebaste „haukumist“: erilist kähedahäälset klähvimist, mis meenutab koerakutsikate häält.

Pulmi peavad praegu ka valge- ja halljänesed, mille käigus samamoodi kavalerid omavahel karvupidi kokku võivad minna. „Jänesepoksi“ harrastab ka emasloom, kes ligitikkuvat isast eemale tõrjub, kui ise veel paaritusvalmis pole.

Ka „hääletu“ loodus ärkab

Lisaks lindudele, kahepaiksetele ja imetajatele on taas tärkamas ka puud. Loodusmuuseumi botaanik Loore Ehrlich ütleb, et on juba õige lähedalt seda tunda saanud. „Minuni jõudis saadetis Padise metsadest – selle hooaja esimene vahtramahl. Nüüd naeratan igal hommikul teele jäävale vahtrapuule vandeseltslaslikult: „Teame-teame! Sinu tukkuv välimus on petlik, sees käib juba möll!““

Ehrlich selgitab, mis puu sees hetkel toimub: „Vahtra juured on hakanud mullast vett imama, mis ülespoole liikudes rikastub tüvesse kogunenud suhkrutega. Energiarikas suhkruvesi ja kevade edenemine paneb kaitsvate pungasoomuste varjus olevad pungad peagi paisuma.“

Botaanik märgib, et taimed loovad pungad juba eelmisel suvel, aga tavaliselt ei pane me neid tähele. „Praegu on väga sobiv aeg mõni puu oma sinasõbraks valida ja osa saada, millal tema (suhkru)rikas siseelu meile silmaga nähtavaks pungasid pungitavaks loodusjõuks vormub,“ annab Loore Ehrlich hea soovituse.

Kahepaiksed hakkavad vaikselt liigutama

Eesti Loodusmuuseumi bioloog Katerina Pesotski ütleb, et kahepaiksetest ärkavad esimesena rohukonnad. „Nad ärkavad varakult, mõned võivad end juba märtsi keskel näidata. „Talve veedavad nad veekogudes, mis põhjani ei külmu, ja pärast ärkamist algab ränne talvitumisveekogudest kudemisveekogudesse. Nii et juba märtsis ja valdavalt aprillis on võimalik neid ka tee peal märgata,“ selgitab Pesotski, et konnarände aeg pole kaugel – niisiis on, mida oodata!

Rohukonnad ja rabakonnad on omavahel üsna sarnased – mõlemad on pruuni värvi. „Kõige lihtsam on neid omavahel eristada kõhualuse järgi: rohukonnal on kõhu peal marmorjas muster,“ ütleb Pesotski. „Kevadel hakkavad rohukonna isased sigimisveekogus ka häälitsema, tehes nurruvat häält.“