Kuidas õppida verejälgi ajama ja miks emane koer sobib jahiks isasest pareminigi? Nunnu teab!

Jahimees Jaan Vahar kirjutab oma kogemusele toetudes, miks üks koerte jaoks oluline jahiharjutus Eestis keelatud on ning kuidas ja millised käsklused on tulnud omandada tema jahitaksil Nunnul.

Kui üks asi on konkreetse koera välja valimine, siis veidi ununema kippuv asjaolu on see, kas koer ka meid välja valib, et sümpaatia oleks ikka vastastikune. Koerad (teadlaste sõnul samamoodi ka meie, inimesed) valivad oma sõpru loomulikult nina abil, paari sekundiga. Seepärast sõitsimegi kogu perega Kesk-Lätti kutsikale järele. Kui korterisse läksime, siis üks väga nunnu koerake juba ootas seal ja oli meie, talle täiesti võõraste inimeste tuleku pärast ülevoolavalt rõõmus. Nii läkski tal passi nimi Nunnu. Läti koeravahendajalt olin kaks kuud varem teada saanud, et selles pesakonnas on vaid üks kutsikas musta värvi ja paraku on see emane.

Tugevama kehaga poisid olid sel korral kõik pruunid. Pidin valima kahe vahel: kas soovitud pesakonna koer on pruun või emane. Isane oleks kasvanud suuremaks ja metsas oleks tal olnud veidi lihtsam liikuda. Ka võimalikes võitlustes oleks tal ehk rohkem toorest jõudu. Samas emastel pidavat olema veidi parem haistmine ja nad hoiavad metsas paremini peremehe ligidale.