Oh sa kaabakas ja karvapepude kunn! Psühholoog selgitab, mida annab meile lemmikloomaga rääkimine

Milliste hormoonide tase tõuseb, milliste oma langeb, kui me oma lemmikloomaga suhtleme, selgitab koeraomanikust psühholoog Kätlin Konstabel.

„Jaa, sa oled kõige tublim tüdruk!“ „No kus põnev on?“ „Oh sa igavene kaabakas! „Need on vaid üksikud – ja kindlasti mitte kõige imelikumad - fraasid, mida ühe päeva jooksul meie pere koera Hellaga vahetan. Esimene - või selle variandina „kõige ägedam karvapepude kunn“, „kõige toredam Hellik“ – kõlab ikka siis, kui koer on midagi positiivset teinud, huvitavale muule objektile perenaist eelistades kohale jooksnud või muidu eriti kuulekas olnud.

Elevil häälega öeldud sõna „põnev“ tähendab meie koera jaoks, et on lubatud suure hoolega ümbrust uudistada – on siis tegu hiiri sisaldava põllumaaga või metsaga, kus kõik kohad tont-teab-kelle jälgi täis.. Kaabakaks tembeldamine läheb arusaadavalt käiku siis, kui mõni toiduaine on Hellale ühtaegu väga ahvatlev ja teisalt liiga laua serva lähedale jäänud. Nii mõnigi kord, kui sellised ja palju pikemadki totupotu-toonis vestlused koeraga toimuvad jalutamise ajal muude inimeste kuuldekauguses, on aga ikkagi natuke imelik....