Ära piinle, kullake, jää ise tuttu! Koera surm sundis Heiki Valnerit autonina lõunamaalt kodu poole pöörama

Aasta alguses suundus Loomapäästegrupi asutaja Heiki Valner koos oma kahe koeraga traditsioonilisele talvereisile Vahemeremaadesse. Kuigi eakas Nöps esimestel rännakukuudel silmnähtavalt elavnes ja muutuvast ümbrusest rõõmu tundis, tegi ta sel nädalavahetusel oma viimase hingetõmbe. Et vana sõber rahulikult kodumaale matta, on loomapäästja nüüd teel tagasi Eestisse.

Üleeilne hommik Itaalia tipus imeilusa sinise mere kaldal. Kõik märgid näitasid, et tuleb tore ja hea päev. Valasin parasjagu endale teist kohvitassi kui koerad hakkasid juba õue nõudma. Nõpsik oli eriti ülemeelikus meeleolus ja hüppas nagu kutsikas mu peale, kirjutab Heiki Valner Loomaveebis.

Õues trall jätkus ja sedapuhku ajas Nõps juba Ruudit taga. Kohe hommikul võtame reeglina arstirohud ka ära ja sedapuhku Nõpsik lausa hingas need koos singitükiga sisse. Vedas, sest vahest on sellist jantimist, et anna kannatust. Kui juba koerad nii hakkajad on, siis ega ma saanud alla jääda ja ajasin eneselgi riided selga.

Kohe sõidu alguses viskas Nõps kahe istme vahele sirakile ja lasi silma looja. Ei midagi erilist ja vanake magabki hästi palju. Ta ju rahmeldas ka mitme eest hommikul. Eelmistel aastatel oli tema lemmikkohaks kõrvaliste, kus ta siis valdavalt istus ja kui enam ümbrust jälgida ei viitsinud, ka magas. Tänavu ta sinna enam alati hüpata ei jõudnud, aga uueks lemmikkohaks sai siis kõrvalistuja istme esine või vahekäik. Ruudi oli püstihädas, sest see on ju tema koht, aga ajapikku õppisid nad mõlemad sinna ära mahtuma. Korra jäi Nõpsik Rutsi käpale magama. Vaene Ruudi ei julgenud hingata ega liigutada.

Mükeene iidsest linnast naastes vaatas mulle aknast vastu ainult Ruudi. Paha märk, sest enamasti oli põhitervitaja ikka Nõps, kes alati juhiistmele hüppas ja mind ähh-ähh-ähh lapseliku õhinaga vastu võttis, justkui poleks pool aastat kohtunud. Nõps ei sallinud miilustamist, aga neil puhkudel lubas ta erandit ja tõmbas keelega põgusalt ka üle näo. Nüüd ta vaid lamas ja vaatas ainiti otsa.

Õhtul kõik kordus – Ruudi õues ja Nõps, kuigi elavalt kõigele pilguga kaasa elamas, põrandal lamamas. Viisin ta õue lootuses, et äkki lõhnad muudavad erksamaks ja tõmbavad taas käima. Tühjagi, suutsime käia vaid mõned meetrid, siis seisis taas käppade värisedes omal jalul umbes viis-kuus minutit kuniks maha varises. Tegin talle ühe korraliku ülekeha massaaži, et lamamisest väsinud lihastes veri taas käima hakkaks. Kuna ta polnud omi hädasid teinud, üritasin ka kõhtu masseerides ja põit pigistades jäägid voolama saada. Ka see ponnistus läks aia taha.

Vastu ööd läks suur kaeblemine lahti. Mitte valu pärast kiunumine, aga antud olukorraga polnud ta kohe üldse rahul. Kui silitasin, jäi laksust kuss ja nii istusingi põrandale ta juurde mitmeks tunniks. Enne kella kolme hakkas ta aga üsna valjult häälitsema. Vaat seda ma ei kannata ja pole ükski mu lemmik piina taluma pidanud. Äkki on ikkagi kuskilt valus? Sättisin kliiniku juurde sõitma. Lootus polnud veel kadunud, aga hakkas ääri-veeri kohale jõudma kahtlus, et ehk tiksub kell me koosolemisele viimaseid tunde.

Kliinikusse ma teda kindlasti jätnud poleks. Kui eutanaasia, siis eutanaasia, aga minu süles ja kohe, et ta enne lõppu veel hirmu ja stressi võõras kohas tundma ei peaks. Vältimaks Nõpsiku väntsutamist ja „miljoni“ euro eest tehtavaid uusi võimalikke uuringuid, mis kuhugi ei viiks, tõlkisin kogu ta elu- ja haigusloo programmi abil kreeka keelde. Nõpsik enam ei kaevelnud, aga lõõtsutas metsikult ning ta süda lõi sama kiiresti nagu sprinteril. Ei see vana süda jõua kaua sellise tempoga lüüa ja olin rohkem kui kindel, et infarkt on kohe käes.

„Ära piinle kullake ja head teed sulle. Jää parem ise ruttu tuttu ja säästa mind eutanaasiast – see lausa tapaks mind sisemiselt!“

Justkui aru saades ja soovides mulle mitte piina valmistada, Nõpsiku hingamine rahunes ja ta jäigi magama. Ongi lõpp või? Aga ei - ja popsides nagu tilluke aurukatel nägi ta lihtsalt õiglase und. Oi, see oli armas heli, mida ta teha suutis. Ei mingit kliinikut ja viskasin nö suurde tuppa diivanile magama. Nihutasin ta põrandal endale lähemale ja panin käe peale. Vähemalt ei tunne end üksi.

Korraga jõudis pähe teadmine, et olemas ainult üks koht, kuhu tahan jõuda - ja see on kodu. Kindel siht silme ees muutis ka tuju palju-palju paremaks – kõik on ju endine, kolm matkaselli on jätkuvalt elus ja me lihtsalt reisime. Täpselt samasugune asi juhtus ju möödunud sügisel kui Nõpsikul taas halb oli ja talle nö viimast lahkumistrippi tegin. Vana koer ärkas lihtsalt ellu. On ikka reisisell see koer küll.

Äkki ajalugu kordub, lootsin, kuigi sedapuhku ma sellesse enam üle protsendi panustanud poleks. Hea kui niigi palju. Liigutasin Nõpsi istmete vahele, et ta mind ikka näeks kui pead keerab ja kummardudes saan ka pai teha, et ta end ikka osalisena tunneks.

Andsin kiirteedel masinale korralikult piitsa ja kullakallis koduke jõudis aina lähemale. Nõpsik tegi ikka häält ka, kuigi valdavalt ta lihtsalt lamas. Iga mõne tunni tagant vahetasin karvakeral külge, aga näis, et ega ta sellest suurt hoolinudki. Raadiot üldse käima ei pannudki ja lihtsalt rääkisin, sest see mõjus talle sama rahustavalt nagu silitusedki.

Umbes kella neljast alates ei teinud Nõpsik enam piiksugi, kuigi oli täiesti elus. Tšekkasin teda iga väikese aja tagant ja sellest sai juba uus rutiin. Pimedas ja lakkamatus vihmas Sofiasse jõudes oli spidomeetril 881 läbitud kilomeetrit. Pooleteisest tuhandest jäi ikka väga palju puudu ja hindasin enda võimeid korralikult üle, kuigi paarsada oleks vast suutnud rahulikult läbida veel küll. Paraku ei näidanud kaart sealkandis meile ühtki sobivat kliinikut.

„Natuke veel kannata ja kohe saad paremasse paika. See on veel vägevam reis, mis sulle kindlasti meeldib. Seal näed mu eelmisi sõpru Royd ja Petrat, Bellat ja Ronjat, Maxi ja Aadut. Trobikond mu kiisusid võtab sind ka vastu. Vaata, et sa ei haugu nende peale ja taga ajama ei hakka. Ühel päeval tulete mulle kõik väravasse vastu ja siis alles hakkab pulli saama. Selleni läheb aga veel natuke aega.“

Nõpsik vaatas mulle vaikides otsa, keeleots totakas naljakalt suust väljas nagu ikka, aga mulle tundus, et teda pole enam seal. Loodetavasti eksin ja loodan, et ta kuulis ikka kogu mu jutu ära. Kakskümmend minutit enne südaööd tegi Nõpsu viimase hingetõmbe, mis kõlas küll nagu üks suur sügav ohe.

See pole kurb lugu, vaid Nöpsik on elav tõestus, et ei vanu inimesi ega loomigi tohiks niisama kasututena kõrvale heita, nagu me pahatihti teeme. Valu on saatanast ja seda ei pea keegi kannatama, aga kui meil õnnestub see ära võtta, siis on ju kõik hästi. Kuigi tulemus pole kunagi ette teada, siis vähemalt proovida ju ikka võiks.

Loe siit, kuidas Nöps Heiki Valneri juurde sattus.

Eile hommikul tõusin nagu tavaliselt. Keetsin kohvi ja panin Nõpsile rohud valmis, kuigi teadsin, et teda rohkem pole. Tegin pai ja soovisin tere hommikut nagu ikka. Täitsa sassis omadega. Mitte mingeid emotsioone. Vaid tühjus ja tuimus. Nõps lamas põrandal ja ta karvad puudutasid mu jalga. Meeldiv tunne oli ja öösel toimunu tundus halva unenäona.

Loe pikemalt Loomaveebist.