Metsloomad on ka linnas meile lähemal, kui arvame: kas ja keda peaks kartma?

Hundid, karud ja ilvesed on meile lähemal, kui me arvame ja inimesed ei peaks neid pelgama, sedastab MTÜ Loomuse podcast Loomade Hääl.

12. veebruaril käis IDA Raadios Loomuse taskuhäälingus Loomade Hääl külas suurkiskjate vaatleja ja MTÜ Eesti Suurkiskjad juhatuse liige Eleri Lopp. Temaga vestles Loomuse kommunikatsioonijuht Farištamo Eller.

Järjest enam on kuulda, kuidas metsloomad tulevad linnadesse, kuidas neid nähakse ja kuidas paljud inimesed tunnevad nende ees ka hirmu. Eleri Lopp on aga terve elu tundnud huvi looduse vastu, suurkiskjateni jõudnud läbi loodusfotograafia ning tänaseks on tal metsloomadega olnud ka väga palju kohtumisi. Seetõttu kutsus Loomade Hääl Eleri saatesse teemat avama.

Eleri Loppi sõnul erinevad hundid teistest suurkiskjatest selle poolest, et nad on väga territoriaalsed, neil on kindel kodupiirkond, mida nad ka märgistavad. Kõiki kiskjaid ühendab see, et nende piirkonnad on väga suured. Hundi piirkond on umbes 30 korda 30 km.

Hundid on üsna ratsionaalsed ja kui söök on olemas, siis nad kaugemale ei lähe. Nad elavad karjas, kus iga liige on oluline. Erinevalt teistest kiskjatest on nad monogaamses suhtes ja kasvatavad pojad üles paarina. Eestis ei ela enamus hunte üle ühe aasta vanuseks ja see tekitabki palju probleeme, sest ökosüsteemis oleksid vajalikud kõigis vanuses loomad. Hundid on põhiliselt loomtoidulised, söövad metskitsi, kährikuid, aga ka koduloomi, kui need on kättesaadavad.

Eleri kogemusel on kõik kiskjad väga inimpelglikut ja kui hunt tuleb asula lähedale, kus on kaitsmata lambad, siis see ei tähenda, et ta inimest ei kardaks. Enamuse ajast on kiskjatel lihtsalt kõht tühi ja kui seda mõista, saab aru sellest, mis nende peas toimub.

Eleri tõi välja, et ilvesel ja karul ei ole konkreetset territooriumi. Nad liiguvad vastavalt söögi saadavusele ja näiteks emakarud poegadega ei ole väga paiksed. Kui neil on ligipääs jahimeeste pandud söödaplatsidele, võivad nad seal ollagi terve hooaja. Tänapäeval ei ole Eestis ilveste ega huntide rünnakuid inimeste vastu ja ka karurünnakud on väga haruldased. Kui kiskjate poolt oleks inimestele ohtu, siis oleks see igapäevane. Nad on meile lähemal, kui me arvame ja inimesed ei peaks neid pelgama.

On erinevad põhjused miks metsloomad tulevad asulate lähedale. Eleri pani ette, et ehk me peaksime hoopis küsima, et äkki on inimene läinud ise loodusele lähemale, sest linnad on üha suuremaks paisunud. Loomad liiguvad üldiselt sinna, kus on toit. Kui linnades rebaste arvukus kasvab, siis metsas see jällegi väheneb. Väga tihti loomad lihtsalt satuvad asulatesse, näiteks noored rändavad ja otsivad territooriumi ja kaaslast. Kaamerad on näidanud, et nad võivad rännata tuhandeid kilomeetreid. 

Kui inimene on valinud endale elupaigaks metsalähedase paiga, siis peab ta aru saama, et on normaalne, et metsloomad ja nende seas ka kiskjad, liiguvad seal samuti. 

Eleri Lopu arvates, et tohiks Eestis olla sellist massilist loomade söötmist nagu praegu on. Loomad kogunevad söödaplatside ümber ja kui jahimehed mingil põhjusel neid enam ei toida, siis see mõjutab loomade arvukust. Rajakaamerate järgi on näiteks karude trajektoorid söödaplatsilt söödaplatsile. Eriti sigade Aafrika katku valguses ei saa Eleri aru, miks söödaplatse nii palju on. Söödaplatsidelt levivad ka haigused, näiteks kährikud levitavad kärntõbe. 

Eestis lubatakse praegu jahtida teatud arv karusid ja hunte, ilveseid jahtida ei tohi. Suurkiskjad on looduskaitse direktiivi järgi kaitse all, kuid Eesti jahiseadus näeb neid kui jahiulukeid. Eestile on antud erand nende küttimiseks, kuid küttimine toimub mitte erandkorras, vaid üldiste lubade alusel. 

Probleemid tekivad suurkiskjate loendamisel just selle tõttu, et nad on liikuvad. Teadlased ja ametnikud hindavad loomade arvukust tihti erinevat moodi. Eestis määratakse näiteks karude arvukust pesakondade järgi, kuid seda tehakse kõhutunde pealt. Jahimehed saadavad fotosid ja videoid ja nende järgi määratakse loomade arvukus. Ilveste arvukust hinnatakse jahimeeste juhuvaatluse põhjal.

Suurkiskjate arvukuse hindamine on tihti poliitiline küsimus. Andmeid tihti ei olegi või kui ka on, siis neid ei anta välja. Tavakodanikel, aga ka teadlastel puudub info selle kohta, kuidas täpselt arvukus määratud on. Hetkel viivad TÜ teadlased läbi kodanikualgatust “Jäljeloendus 2024”, mis on esmakordne alternatiivne viis, kuidas saab metsloomade arvukust hinnata. Eleri soovitab tutvuda ka algatuse Facebooki lehega ja vaadata, kuidas ise kaasa lüüa saab. 

Farištamo Eller esitas Eleri Lopule küsimuse, kas on üldse võimalik elada nii, et suurkiskjaid ei kütita või et jahti ei ole. Eleri sõnul siis, kui jaht oleks õigesti korraldatud, oleks ainult üksikute isendite küttimine juhul kui kõik alternatiivid on läbi proovitud ja on selge, et loom kujutab endast ohtu. Tema arvates peaks selline võimalus jääma, kuid tänases Eestis põhjendatakse jahti sellega, et välditakse kahjustusi, kuigi teadus seda ei näita. Näiteks hundi arvukuse ja murtud lammaste arvu vahel ei ole seost. Teadus on selgelt öelnud, et jaht on kõige ebatõhusam viis kahjustuste ärahoidmiseks. 

Eleri tõi välja , et kui huvigrupid arutavad selle üle, kui palju meil võib olla hunte, siis peaks arutama ka selle üle, kui palju võib olla kariloomi. On küüniline süüdistada hunte kui kariloomad on neile kättesaadavad. Samuti peaks ühiskond tolereerima mingit protsenti kahjustusi. Igal äril on risk ja see peaks olema loomulik.

Saatest tegi kirjaliku kokkuvõtte Loomuse infokoordinaator Maaja Mäll.