Minul on Nunnu suhtes totaalne usaldus, temal peremehe suhtes ilmselt pigem midagi nõdra materjaliga leppimise moodi. Alguses metsas proovisin jälge ajades ka ise n-ö kohal olla ja tema tööd pidevalt üle kontrollida. Mõne korraga sain aru, et inimene ei saa temaga võrreldes mitte haisulegi.

Eks koeradki kaotavad vahepeal keerukates oludes jälje, aga siis pöörduvad lappama läinud kohale tagasi ja hakkavad metoodiliselt järjepanu ümberringi läbi otsima. Ja kui järje jälle üles leiavad, siis saad naasnud hasardist kohe aru, et nüüd oleme jälle ree peal ja sõit läheb uue innuga edasi.