ILSE BLOGI | Su lummav pilk neist silmist sügavaist... Taks, palun lõpeta jõllitamine!

Täna hommikul sisestasin google`i otsingusse sõnapaari „koer jõllitab“. Olles küll enne vahendanud erinevate koeraekspertide nõuandeid kehakeele tõlgendamisel ja üritanud neist endagi mällu midagi jäädvustada, jään viimasel ajal hätta taksi totaalse pilguterroriga. Millega ma selle au ära olen teeninud?

Dr Google aitas erinevate seletustega. Esimene neist muudab lausa härdaks: mida sügavam pilk, seda sügavamad tunded. See haakub teise tõlgendusega - koer on ootusärev ja loodab midagi (ampsu, õue viimist, mängimist). Loomulikult muutuvad tunded iseäranis sügavaiks selle inimeste vastu, kes köögis süüa teeb. See pole mingi üllatus. Aga lihtsalt tundide kaupa sugestiivselt otsa vahtida? Ka siis, kui ma rahumeeles sülearvutiga tööd teen?

Empiiriliste vaatluste põhjal järeldan, et see jõllitamise komme süvenes seoses jooksuajaga, mis Ilsel just lõppes. Võibolla see tähendabki: oh lase mind välja?! Paar nädalat jutti leidis meie elutoa aknal ja terrassil aset dramaatilisi rõdustseene, mida võiks võrrelda Romeo ja Julia või West Side Story Tony ja Maria omadega.

Nimelt elab kortermaja teises otsas üks eakam taksihärra, vanust teisel juba 13 eluaastat. Eks vanusega teadaolevalt kasvabki kihk nooremate naiste järele, nii et taksihärra perenaine oli sunnitud mult uurima, kas meie koeral on jooksuaeg. Taksihärra nimelt keeldub oma jalutuskäigul meie terrassi eest lahkumast ning undab ka oma toas nii südantlõhestavalt, et ajab perenaisel pea valutama. Ilse omakorda saadab igatsust tulvil pilke aknalt, kus ta enamasti lebab. Näis, kuidas see kirglik ja keelatud armastus elab üle asjaolu, et jooksuaeg sai läbi.

Kui taksihärra oma kodus perenaisele peavalu valmistab, terroriseerib Ilse mind. Nagu öeldud: ta lihtsalt istub mu jalge ette maha ja jõllitab otse silma. Pärnust pärit tüdrukuna peaksin jõllitamisega harjunud olema. Pärnu inimese tunneb ära pilgust: ilma igasuguse valehäbita vahib ta su pealaest jalatallani üle. Soovitavalt mitu korda. Kes ei usu, võib teha väikese tiiru ümber Pärnu turu (sisse astuma ei peagi, aga loomulikult võib - Pärnu turg on tore).

Taksi pilk on aga midagi muud. Tema ei püüa hinnata, kes ma olen ja miks ma olen. Ta järjekindlalt lihtsalt passib otse silma sisse ja võib seda tundide kaupa teha. Kõhedaks võtab.

Muidugi võib oma roll selles olla ka korduvalt mainitud toidupallil. Olen selle mänguasjaga seoses distsipliini nii lõdvaks lasknud, et lihtsalt palli loopimisele järgneb nördimus. Mis mõttes selle palli sisse iga kord midagi ei pandagi, kui taks selle pealtnäha täiesti omakasupüüdmatult kohale toob?

Targemad ilmselt ütlevadki, et otsi talle tegevust. Me püüame vähemalt nädalavahetustel teha pikemaid tiire looduses. Nii ka viimasel. Aga sellise ilmaga nagu täna ei meelita hedonistist taksi õue kauemaks kui hädapärane pissitirts, seejärel pöörab ta oma koonu meelekindlalt koduukse poole tagasi. Kes ei keerakski?

Viimases hädas otsisin abi astroloogiast. Või noh, kui päris aus olla, siis sattusin kogemata ühe sellise tekstikatke otsa: „Skorpioni hõõguvat pilku on raske välja kannatada. Tema pilk on midagi kotka ja mao vahepealset. Tema silmad on erilised, tekib tunne, nagu ta tahaks sind hüpnotiseerida. Skorpioni pilgu all olles tekib tunne, nagu oleksid sa röntgenikiirte all.“

Oujee, nüüd ongi asi selge! Ilse on ju sündinud 17. novembril! Kuna Skorpionidele omistatakse ka kalduvust end eriti sapiselt väljendada, jääb üle vaid õnne tänada, et ta rääkida ei oska. Las see rõõm jääb meie tütrele, kes on sündinud samal kuupäeval, lihtsalt 15 aastat varem. Võibolla piiramatu väljendusvabaduse tõttu tema ei hüpnotiseerigi päevad läbi oma lähedasi pelgalt pilguga. (Rõhk sõnal „pelgalt“).