„Mingi aeg ilmus veski juurde ka nälginud olemisega valge Baranka, kes aja jooksul seal kenasti üles kosus. Eelmisel aastal tekkis probleem, et tädi, kes kasse seni toitnud oli, ei saanud terviseprobleemide tõttu seda enam teha. Algul soovis pere, et me kassid sealt ära viiksime, aga siis leidsime uue toitja ja jõudsime kokkuleppele, et kassid võivad siiski jääda.,“ alustab Piret keerulist ja kurva lõpuga lugu.

Kasse nii kadus kui tekkis aja jooksul juurde, ent kuna turvakodu kolis parasjagu uude asukohta ümber oma hoole all olevat 200 kassi ning nende jaoks sai omavalitsuse poolne rahastus möödunud aasta lõpuga otsa, polnud neil kohe jõudlust uute loomadega tegeleda. Nõnda otsustas Piret, kes end kasside käpakäiguga regulaarselt kursis hoidis ja neile süüa viis, paluda appi aasta alguses Saaremaal tegutsemist alustanud uue varjupaiga. Tema meelest polnud vabas looduses elanud kassidel veski juures enam turvaline.