Neid ei tahtnud mitte keegi! Mõne kassi ainsaks koduks jääbki varjupaik

Varjupaiga loomade elu on õnnemäng. Erilise vedamise korral jõuab hoolealune juba paari kuu möödudes päris oma koju. Õnneseened on ka need, kes peavad oma inimest ootama vähem kui kaks aastat. Aga, mis saab loomadest, keda keegi ei tahagi? Pesaleidja kurvad lood pani kirja kommunikatsioonijuht Marlene Neiland.

Hetkel ootab Pesaleidja varjupaigas kodu üheksa seeniorkassi, nende seas ka 13-aastane Enzo ning 15-aastane Max. Enamasti hakatakse kasse eakateks pidama siis, kui nad on umbes 8-10 aastased. Tahes-tahtmata mõtisklevad varjupaiga töötajad, kas vanimad kassitoa asukad saavad samuti ühel päeval koduoojust tunda või veedavad nad terve oma vanaduspõlve teadmata, mida tähendab oma pere. Paraku siseneb 80% adopteerijatest varjupaika sooviga leida endale seltsiliseks kassipoeg või nooremapoolne loom. Kurblike silmadega vanakestest vaadatakse mööda.

Aastad möödusid, kuid ainsatki ankeeti ei tulnud

Pesaleidja ravijuht Kelli Samberk hoolitseb kodutute loomade käpakäigu eest juba 8 aastat. Ehedalt on tal meeles kassipoiss Buratino lugu. „Ta jõudis varjupaika 2014. aastal,“ meenutab Kelli, „Aastad möödusid, kuid ainsatki ankeeti ei tulnud. Ometi oli Buratino armas pruuni-valgekirju triibik.“

2017. aasta alguses sai kassipoiss oma elu esimese ankeedi. Hoolimata sellest, et vurrulist polnud veel päriselus nähtud, oli perekonna otsus vankumatu - Buratinost peab saama nende lemmik. Lõpuks ometi! - Loomake saab veeta vanaduspõlve päris oma pere seltsis.

Õnn jäi sel korral üürikeseks. Päev pärast ankeedi saamist avastati, et Buratino on muutunud üleöö loiuks ja õnnetuks ning kliinikus selgus kurb tõsiasi. Kassikese elu on lõpusirgele jõudnud. Veterinaar tõdes, et looma neerud on 90% ulatuses läbi ja lootust enam pole. Buratino jäi sel kurval päeval viimasele unele.

Kassegi kimbutavad alzheimer ja hormonaalsed hädad

Eakaid loomi kimbutavad samad haiguseid mis inimesi Nagu inimestelgi, suureneb neljakäpalistel vananedes tervisemurede hulk. Enamus loomi ei sure mitte vanadusse, vaid kõrgest east tingitud terviseprobleemide tagajärjel ja üllataval kombel kimbutavad eakaid kasse samad haigused, mis inimesi. Lisaks, soodustab terviseprobleemide tekkimist ka pidev stressiseisund, mida esineb enamusel varjupaigaloomadel.

Eakatel kassidel võib esineda alzheimerit, mille tagajärjel muutub loom hajameelseks ega pruugi isegi oma omanikku ära tunda. Ühtlasi võivad tekkida neeruhaigused, suuõõneprobleemid, kasvajad ning hormonaalsed haigused, mille ennetamiseks tuleks käia igal aastal loomaga tervisekontrollis. Juhul kui lemmik on juba väga kõrges eas, siis tasub käia koguni mitu korda aastas.

Tartu Väikeloomakliiniku ja Pesaleidja Loomakliiniku veterinaar Egeli Kirk toob välja, et eakaid kasse vaevavad sageli neerumured, mille puhul võib olla tegu täiesti ootamatu kulgemisega. Olukord võib kiiresti väga kriitiliseks muutuda ning neeruprobleemidega vurrulised vajavad alati arstiabi. Ühtlasi esineb üle 6-aasta vanustel kiisudel kilpnäärme alatalitust, mille avastamisel vajab loom arstiabi ning tõenäoliselt ka eluaegset tabletiravi.

Kuna üle kümne aastastel kiisudel kipub silmanägemine hägustuma ning liigesed vananema, tuleks kodus kindlat rutiini säilitada. Looma toidunõusid tasub hoida kindla koha peal ning jälgida, et vurruline ei peaks oma lemmikkohtadesse pääsemiseks liiga kõrgeid hüppeid tegema.

Eaka looma adopteerimist ei pea kartma Egeli Kirk sõnab, et praegusel ajal on toakasside keskmine vanus tõusnud juba 13-14 eluaastani. „Ei ole harvad olukorrad, kus 16-17 aastased kassid on väga hea tervise juures ning aeg ajalt saabub visiidile ka vitaalseid 19-29 aastaseid kasse,“ rõõmustab Egeli.

Kasside oodatav eluiga on tõusnud tänu muutustele loomapidamisviisides. „Suurt rolli mängivad tasakaalustatud kvaliteetne toit, paljunemise kontrollimine, arstiabi parem kättesaadavus, tubasem eluviis ja üldised teadmised kasside tervisest,“ selgitab loomaarst. 10-aastaselt adopteeritud vurrulist võib kümme head aastat veel ees oodata - ja seda juba päris oma pere seltsis. Üldjuhul on tegemist rahulikuma loomaga, kes on noorusaastatel juba kõige hullemad kassitembud ära teinud ja veedaks päevad meelsasti diivanil lösutades ning aknalt linde uudistades. Eakal kassil on kindel iseloom ja harjumused välja kujunenud ning tegemist on hea kaaslasega, kellega lihtsalt koos kulgeda.

Pesaleidja neljakäpalised pensionärid

Pesaleidja kõige vanemaks hoolealuseks on 15-aastane kassihärra Max, kelle eelmine perekond ta hülgas. Max oli varjupaiga vabapidamistoas pidevalt stressis, kuna teised vurrulised kippusid teda kiusama ja käpaga äsama. Hiljuti õnnestus loomale hoiukodu leida, ent selle asemel eelistaks ta kindlasti päris oma pesa, kus omanikul jaguks tähelepanu vaid temale.

Varjupaiga töötajad muretsevad ka 13-aastase Enzo pärast, kes on juba pikemat aega puuri aheldatud. Seda seetõttu, et kõrge stressitaseme tõttu kipub tal aeg-ajalt seenhaigus välja lööma. Kuna Enzo on ülimalt sõbralik ja paimaias kiisu, siis puurielu talle kohe üldse ei istu. Tegemist on loomaga, kes armastab inimese lähedust ja tähelepanu ning seetõttu vajaks ta väga, kas hoiu- või päriskodu. Nagu loo alguses mainitud sai, on Pesaleidja varjupaigas hetkel 9 seeniorkassi, kes kõrge ea tõttu külastajatele silma ei jää. Ometi väärivad ka nemad võimalust.