Poegimine takerdub: millal peaks tiine loomaga kliinikust abi otsima ja millal vajab ta keisrilõiget?
Eesti maaülikooli väikeloomakliinik jagab näpunäiteid, mille järgi ära tunda, et lemmiklooma poegimine ei suju ootuspäraselt ja vaja on loomaarsti abi.
Eesti maaülikooli väikeloomakliinikusse jõuavad esmaabi korras vastuvõtule koerad ja kassid, kes on esmapoegijad ega saa sellega hakkama või on poegimisraskus tingitud millestki muust, näiteks poegade valest asetusest sünnitusteedes. Sellisel juhul vajab loom kiiremas korras keisrilõikust.
Mõned olulised punktid, mil omanikul tuleks kindlasti loomaarstiga konsulteerida:
-Kui oodatav poegimistähtaeg on möödnunud ja kutsikad/kassipojad pole sündinud.
-Kui kutsikate sündimise vahe venib pikemaks kui 3 tundi või kui puuduvad väitused.
-Kui on näha, et toimuvad tugevad regulaarsed väitused, kuid kutsikas/kassipoeg ei sünni poole tunni jooksul.
-Häbemest eritub rohekaspunast või pruuni nõret ja ühtegi kutsikat pole 2-4 tunni jooksul sündinud.
-Looteveed on eritunud üle 2-3 tunni tagasi, kuid kutsikad pole sündinud.
-Emaloomal tõuseb palavik ja ta on apaatne ning samal ajal kestavad tuhud.
Teiseks probleemiks, millega lõpptiined või imetavad emased loomad meie juurde satuvad, on eklampsia ehk hüpokaltseemia - kaltsiumipuudus, mis tavaliselt võib esineda imetamisperioodi ajal, aga on ka erandjuhte, mil see võib tekkida ka enne poegimist ja selle ajal.
Hüpokaltseemia haigustunnusteks võivad olla lõõtsutamine, ilavool, rahutus, kerged värinad, lihastõmblused, segaduses olek sh ka agressioon ja ülitundlikkus erinevatele stiimulitele. Vahel esineb ka suurenenud joomist ja urineerimist, oksendamist ja palavikku.
Seisundi süvenemisel tekivad tugevad värinad, lihaskrambid, viimaks kooma ja surm.
Ka juba kodus sündinud kutsikate ja kassipoegadega pöördutakse meie juurde esmaabi vastuvõtule - näiteks on mureks, et loomalapsed ei taha süüa või ema ei võta neid omaks ja ei taha anda neile süüa, nad on seetõttu muutunud loiuks, temperatuur on madal. Sellises seisus kutsikad ja kassipojad vajavad kindlasti glükoositaseme monitoorimist, soojendamist ja võimalusel sundsöötmist.
Allikas: Eesti maaülikooli väikeloomakliinik
