Enamik Eesti puuke kannab mingit haigust. Loomaarst Tiina Toomet selgitab, milliseid tõbesid nad lemmikutele levitavad

Kuna puugihammustus on esmalt valutu, siis ei pööra loomad sellele tähelepanu ega hakka kohe puuke välja kratsima. Puugihammustuste kaudu pääsevad haigustekitajad aga looma organismi. Mida kauem on puuk looma ihu külge kinnitunud, seda suurem on näiteks borrelioosi edasikandumise võimalus ja entsefaliiti haigestumine võib lõppeda koguni surmaga, selgitab loomaarst Tiina Toomet.

Eesti jääb kahe puugiliigi, võsapuugi (Ixodes ricinus) ja laanepuugi (Ixodes persulcatus) levipiirkonda. Neid võib leida heinamaadelt, võsast, metsast, parkidest. Välimuse järgi on neid omavahel praktiliselt võimatu eristada.

Siiani pole päris selge, kuidas puugid oma eri arengufaasides saagi avastavad. Arvatavasti annavad peremeeslooma lähenemisest märku kemoretseptorid, vibratsioon, looma soojuskiirgus ja liikuv vari. Igatahes on kindlaks tehtud, et ohvri lähenedes hakkab puuk esimest jalapaari vibutama, haakudes sedasi looma karvadesse. Looma kehal liigub puuk õrnema nahaga piirkonda ja kinnitub ihu külge. Puuke võib sageli leida loomade kõrvade, silmalaugude, kaela ja kubeme piirkonna nahalt – kohtadest, kuhu on kerge kinnituda.