ILSE BLOGI | Mul pole häda midagi, minge ja võukige mujal!

Ühelt poolt soojendab muidugi südant, et kogu hingest loomade heaolule pühenduvaid inimesi üha juurde tekib. Teisalt võiksid nad toimetada seal, kus neist ka päriselt praktilist tolku on.

Lühidalt kokku võttes: Ilse visati Pärnus baarist välja. Pikemalt lahti kirjutades see lugu päris nii lihtne muidugi ei olnud. Taks ei kakerdanud juuatäis peaga mööda rannalinna restorane, ei tülitanud baaride kliente ega tekitanud isegi kõrvulukustavat lärmi, et samal nädalavahetusel linna vallutanud motomeestele konkurentsi pakkuda.

Taks oli vait nagu ikka. Istusime sõpradega ühes restoranis ja terve selle aja ei pannud peale meie keegi teda tähelegi. Probleem tekkis siis, kui otsustasime viimase, välja juhatava shoti võtta ühes teises kesklinna baaris (mitte segi ajada ööklubiga).

Kui kaua ühe shoti joomine aega võtab? Koos järjekorras seismise ja tellimisega maksimaalselt vast kümme minutit. Aga järjekorrani me ei jõudnudki, sest enne seda tõusis ühest lauast suur, turske ja ilmselt hella südamega mees, kes küsis etteheitvalt: „Kas te teate ka, mida te koerale teete?“

Märkus tõukus tõenäoliselt sellest, et baaris mängis parasjagu DJ, aga seda üldsegi mitte nii kõrvulukustavalt valjult, nagu ööklubides võib juhtuda. Järgnes veel rida süüdistusi, mille põhjal hakkasin end tasapisi loomade väärkohtlejana tundma, lõin käega ja läksin koos Ilsega välja, et oodata, kuni sõbrad oma shotid kätte saavad ja kiirelt alla neelavad. See aga ei mahtunud pähe ei neile ega baari omanikule, kes tulid meid uuesti tuppa kutsuma. Ka omanik vannutas, et sellest pole katki midagi, kui üks taks lühiajaliselt tema meelelahutusasutust väisab.

Kuulekad, nagu me Ilsega oleme, astusimegi sisse tagasi. Või noh, peaaegu, kuna juba lävel kõnetas meid järgmine (seekord naissoost) klient sama argumendiga: me muutvat koera elu niiviisi põrguks. Mitte, et ma seda uskuma jääksin, aga ebamugavust tekitab olukord, kus sind ülearuseks peetakse, igal juhul. Andsimegi alla ja tatsasime lont-lont hotelli poole.

Tõesti, hea, et veel PTA-le või mõnele loomakaitseorganisatsioonile vahele ei jäänud! Ja kui nad veel teaksid, et järgmisel õhtul pidi vaene loom kaasa tegema Eurovisioni ühisvaatamise viieliikmelises seltskonnas, mille mõned liikmed koguni laulsid! Kuna vaheklippides vajutati mõnuga kaastundepedaali ja kurdeti saatuselöökide üle, mis üht või teist esinejat elus tabanud olid (üks artist pidas selle minutikese jooksul vajalikuks toonitada, et tal on gluteenitalumatus), võinuks ehk ka Ilse oma traagilise loo jäädvustada? Me too!

Kõigile rahustuseks võib siiski öelda, et ellu ta jäi ja loomapidamisõiguse kallale pole seni õnneks ka veel keegi kippunud.

Jutustasin seda lugu teistele sõpradele, kes - nagu välja tuli - oleksid samuti napilt väärkohtleja tiitli välja teeninud. Nende neljajalgne pereliige armastas aastaringselt ujuda, mistõttu käidigi temaga võimalikult inimtühjades kohtades. Ühel korral valmistus peremees talle tavapäraselt pulka merre viskama, tõstis selle pea kohale ja koer kiljus vaimustusest. Seepeale kargas põõsast välja inimene, kes süüdistas teda koera peksmises ja lubas teatada, kuhu vaja. Õnneks jäi see (muide, kutsikana surmasuust päästetud) koer neile alles ning elas ilusa pika elu kuni loomuliku lõpuni.

Oma igapäevases töös Lemmiklooma toimetajana julgustan ja suunan inimesi alati väärkohtlemist märkama ja sellest teada andma. See on vähim, mida teha saame. Kui tung maailma parandada on eriti talitsematu, võiks seda rakendada näiteks vabatahtlikuna mõnes loomadega tegelevas MTÜs.

Paraku nagu muudeski valdkondades, hakkab ka loomakaitses pead tõstma võukimise trend: pildistame, hurjutame, kisume (pseudo)probleemi üles, teeme meelevaldseid järeldusi ja - mis kõige tähtsam - avalikustame (loe: topime pildi- või videomaterjali sotsiaalmeediasse). Seal juures soovimata konteksti süvenedagi. Küll neid takka kiitjaid jagub. Like käes ja süda kohe soojem!

Kes vähegi näiteks Facebooki loomateemalistes gruppides ringi on vaadanud, on kindlasti ka märganud, milline tigedus neisse on kolinud. Eriline sõim tabab muidugi neid, kes on sunnitud oma looma mingil põhjusel ära andma. Siis läheb pilt silme ees mustaks, ent seda kiiremini hakkavad tööle näpud. Mitte, et looma kergekäelist loovutamist kuidagi õigustama peaks, aga need inimesed, kes teevad katse talle uus kodu leida, vähemalt üritavad. Vähemalt ei lähe need loomad merekooli või omapead metsa alla.

Või äkki mõnikord lähevad ka? Kirjutasin hiljuti traagilise loo Sämmist, kes viinapudeli raha eest rehaga teise ilma saadeti. Väidetavalt ei tulnud perenaine noore koera pidamisega toime ja valis viimaks sedavõrd jõhkra lahenduse. Aga enne seda oli ta tegelikult korduvalt abi otsinud - püüdnud koerale leida teist kodu. Juhtus teadagi mis: kõik eelpoolkirjeldatu, nii et naine kustutas oma postitused ja noor koer leidis kohutava lõpu. Kui neist sõimlejatest kasvõi ükski oleks pakkunud reaalset lahendust, oleks Sämmi ehk siiani elus?

Kui sul on võimalus, siis palun aita. Neid kohti, kus seda teha, on sadu. Neid juhtumeid, mille puhul sekkuma peaks, tuleb (ka minu töös) ette iga päev. Kõiketeadev tuututamine, häbistamine, ähvardamine ja moraalilugemine ei aita elus paraku edasi ei looma ega inimest.