Heiki Valner avameelselt sõbra leinamisest: see lõi mälu nii sassi, et ei teadnud enam, kes ma olen!

Kas olete tähele pannud, et eakamad inimesed kipuvad ikka kas kevadel või sügisel meie hulgast lahkuma? See pole muidugi reegel, aga mingi kirjutamata teadmine justkui oleks, et pahatihti nii just läheb. Ja ikka minnakse kambakesi – üks teeb otsa lahti ja teised lähevad riburadapidi järele. Näikse, et sel kevadel tegid taolise salakokkuleppe ka eakad koerad, kelle päästmist aastate eest korraldasin, kirjutab Loomaveebis Heiki Valner, kes varakevadel kaotas ka oma pikaaegse sõbra.

Nõpsu viimastest hetkedest ma pikalt-laialt juba kirjutasin. Kuidas meil läinud on? Suurem lein on selja taga ja see oli ikka ülikarm. Lööb elu nii sassi, et ei saa enam arugi kes-kus oled ja mida tegema pead.

Veider kogemus oli mäluga – absoluutselt kõik justkui pühitud. Millal ja mida ma teile Nõpsust kirjutasin? Ei mäleta ega ole ise uuesti lugenud, mis kirja sai pandud. Loodan, et oli ikka loetav.

Kustkaudu koju sõitsime? Ei mäleta. Millistes riikides ja linnades ööbisime? Ei mäleta. Millal ta üleüldse suri? Ei mäletanud sedagi ja nägin kurja vaeva, et piltide järgi hiljem mingitki aimu saada.

Umbes kuu möödudes käis justkui klõps peast läbi ja kõik oli taas selge. Peaaegu selge. Kuidas ma sain unustada, et ta suri 1.märtsil? Sarjasin teda isegi kavalpeaks, et selle kuupäeva valis, sest see jäävat raudselt meelde. Ei jäänud ühti, aga nüüd ja edaspidi tean kasvõi une pealt.

Alguses oli endal kehv olla ja suurema osa ajast lihtsalt vedelesin voodis. Siis oli Ruudi nagu emme, kes haiget last kogu aeg kontrollimas käis. Esimesed päevad hoidsin end alkoga koomaeelses seisundis, nagu ma ikka sellistel puhkudel teen. Kui ma juba jalule sain, kukkus aga Ruts täiega ära. Oi, ta oli hale ja ainuke koht, kus koer enam-vähem ellu ärkas oli mets. Nii me käisimegi paar-kolm nädalat ainult metsas jalutamas või sõitsime niisama ringi.

Siis tuli mul peale „skisofreeniku kevad“ – kõike ja korraga oli vaja teha. Tegutseda, tegutseda, tegutseda ja tegevust otsin tõtt-öelda siiamaani. Nagu naised kurvematel hetkedel, hakkasin minagi eriti just hilisõhtutel jäätist kilode kaupa näost sisse ajama. Kaal muudkui kerkis ja nüüd olen nagu kakuke, kes mööda tänavaid ringi veereb.

Seejärel hakkasin šoppama, aga mitte hilpe ei ostnud ma kokku, vaid igasugu tehnikavidinaid. Kuidagi lohutas nagu küll, kuigi paari jupstükki nüüd vast küll vaja polnud. Takkaotsa kujundasin köögi ja vannitoa uueks ning keerasin veel ühe jama kokku, mille eest järgmised 5 aastat maksta tuleb. See oli hingepaitav praktiline ost ja eks ma juba lähitulevikus annan põhjust järjekordsetele kuulujuttudele loomapäästegrupi rahade varastamisest ning ajan „kaunishinged“ kadedusest siniseks.

Ei mul ega teistel loomaomanikel see kurbus kiirelt kao ning kõik karvased sõbrad jäävad meelde meie päevade lõpuni. Ometigi ajapikku ei lõika see enam nii teravalt sisse ja mällu süübib vaid helge mälestus.

Sestap soovingi kõikidele saatusekaaslastele esmajoones kiiret aja kulgu ning ühel päeval märkate isegi, et enam polegi valus hingata ja kõik asjad on tasapisi oma kohtadele tagasi loksunud.

Täna, pea kolm kuud hiljem oleme Ruudiga juba üsna okeid – mina napakas ja tema täisdebiilik ehk saame täitsa kenasti hakkama ka perepea Nõpsiku targa juhtimiseta.

Loe pikemalt Loomaveebist!