Kodutust kassist poetessiks ja maadamiks: kuidas me Samiga korra majja lõime ja oma inimesed välja õpetasime

Kuidas inimesed adopteerida ja õigesti välja õpetada, kui kassikodust nende juurde elama satud, jutustab endine varjupaigaelanik Saba.

Esimest korda kohtusin oma inimestega kassikodus. Nad on hiljem korduvalt imestanud, kui ilmekas nägu mul on. Aga hoopis nemad olid tol päeval need, kes olid niivõrd ilmekalt… eksinud. Nad muudkui otsisid midagi või kedagi. Minu meelest olid nad lausa tund aega meil, näitasid näpuga ühes suunas ja siis teises, muudkui käisid ühe kassi juurest teise juurde. Mul hakkas nende abitust olekust isegi kahju ja läksin siis lõpuks ka vaatama, kes need vaesekesed on.

Kui me kohtusime, siis muutus inimeste ilmes midagi, nad rahunesid kohe. Väidetavalt nad... teadsid. Me läksime sel päeval sõpradena lahku, sest mul oli tarvis järele mõelda, kas see perekonna mängimine üldse mulle sobib. Aga kui nad järgmisel päeval tagasi tulid, siis otsustasin lõplikult, et võiksin nad adopteerida küll, muidu nad ehk jäävadki eluks ajaks rahututeks olevusteks. Lepingule panin kinnituseks käpajälje 18. juunil aastal 2022.

Uus algus

Tegin kohe kõigile selgeks, et olen korralik korterikass ning mingit lõkke ääres ulgumist me jaanipäevaks korraldama ei hakka. Ja kõik jäidki toonaseks jaanipäevaks linna, peaaegu isegi et tubaseks. Sam küll viis meie inimesed pikale jalutuskäigule Kopli kalmistuparki, et nad natukene end värskes õhus sirutada saaks ja liivakastis püherdada. Aga peab ütlema, et nad on päris laisad elajad – Sam ütles, et nad ei teinud pargis isegi häda!

Sam on ametlikult Samuel ja nii kutsutakse teda siis, kui ta on pahandust teinud. Muidu on ta Sämmu või ka Maestro, sest tal tõesti on hämmastavalt kaunis must frakk. Šikk ja läikiv. Ja ta on päris paljudes asjades väga tark!

Mind, jällegi, hakati kutsuma Madaamiks. Ega ma väga end daamiks ei pea, aga samas mulle meeldib selle tiitli kergelt eksootiline kõla. Nagu ma oleks salapärane kaardimoor, ennustaja, mustkunstnik või kondiväänaja. Mis siin salata, minu anded avalduvadki peamiselt spordis – olen meisterlik kõrgushüppaja ja kiirussööstja. Sam nagu ei pingutakski. Heidab ette oma haigeid puusi ja targutab, et ega seepärast pole ta nii kaua elanud, et piinlikult palju sportida, vaid ikka selleks et „kultuurilisest ja seltsielulistest tegevustest osa võtta“.

Meil läks Samiga alguses pisut aega, et teineteisega harjuda. Aeg-ajalt tundub ta tujukas. Temaga on küll tore mängida, aga mõnikord on ta üleolev – vahel tohib aknalaua peal olla ainult tema üksi või peab tema esimesena toidu saama.

Ma arvan, et ta võtab lihtsalt asju liiga tõsiselt. Näiteks ütleb, et talle meeldib punkrokk ja Stiff Little Fingers, aga tegelikult maigutab kaasa hoopis Annie Lennoxi hittidele. Kui kõik näljased köögis koonduvad ja võidu sagima hakkavad, on taustaks inimeste lemmiksaade „Meloturniir“. Meie inimesed ehitavad teinekord ka patjadest ja tekkidest pesa televiisori ette, kuhu meie Samiga ka ligi tikume, sest seal saab sõtkuda.

Kassiasjad

Teinekord vaatame aknast välja, meie kodust on vaade puulatvadele. Saadame Samiga läbi klaasi lindudele tervitusi, aga mul on tunne, et nad ei kuule meid.

Lindudega rääkimises on Sam tõepoolest täielik Maestro! Ta oskab vabalt hallvareste ja rasvatihaste keelt – need on meie arvukaimad naabrid. Minul on väga tugev kassiaktsent juures, ma kuulen seda ise häirivalt palju ja tihti ka loobun lobisemast.

Nagu öeldud, on meie elupaik puude latvades. Vaateid on meil kolme ilmakaare suunas. Ruumi on meil kula mängimiseks üksjagu, kokku umbes 134 000 ruutkäppa. Mul on üsna väikesed käpad, seega võib see ala tunduda üsna suur. Aga kui tagaajamiseks läheb, siis on alati sein liiga vara vastas.

Minu kõige lemmikum asi maailmas on pikk ja sileda pinnaga roheline nöör, mida on nii lõbus taga ajada. See lendab nii kiiresti ja suure kaarega, et seda on põnev kinni püüda. Alguses ootasin ma kaua nööripusa otsas, et see liigutama hakkaks, aga sain aru, et see juhtub ikka ainult siis, kui mu inimesed selle kätte võtavad.

Veel meie inimestest

Meie inimesed on naljakad. Kuna Sam on nendega kauem koos elanud, laseb ta vist just seepärast rohkem end tõsta ja tassida, sugeda ja kussutada. Mulle küll selline asjatu väntsutamine ei meeldi. Kuna Sam on inimestega leplikum, siis lubab tema endale traksid peale panna ja juhib väljas inimesi.

Oleme Sämmukesega ära jaganud oma inimeste talitamiskohtusused – tema trambib õhtul inimesed teki alla kinni, mina käin neid hommikul sealt üles ajamas. Hommikuti tuleb inimeste talitamist teha pigem ükshaaval – kõigepealt ajan üles ühe, viin ta potile, võimlema ja siis sööma. Seejärel teen teise lemmikuga sama. Inimeste kasvatamine on ikka päris suur (ja tänamatu!) töö.

Eriti paneb oma elu valikute üle järele mõtlema see, kui nemad tühjade kätega järjekordselt jahilt naasevad ning imestades kraaksatavad, et me ei olegi vahepeal tolmu võtnud või pesu pesnud. No tõesõna! Me aegajalt arutame omavahel, et võiksime ükskord lukud ära vahetada. Küll nad siis õpivad selgeks, kuidas see tööde jaotus siin peres olla võiks. Ise veel täiskasvanud inimesed. Saan täiesti aru, et Samil oli üksiku kassina ikka päris palju toimetamist kahe ülalpeetavaga.

Kui meie esivanemad peaaegu 10 000 aastat tagasi inimese kodustasid, siis seda teadupärast seetõttu, et nad põlluharimise ja vilja kogumisega närilisi kohale peibutaks ning meile hea kodurestorani korraldaks. Ent kõikide nende aastate ja taltsutamistööde järel oleme alles sealmaal, et laias laastus on nad võimelised aru saama meie liigutustest ja liikumisest ning seda jäljendama. Aga muus osas tundub küll, et nad on täitsa teiselt planeedilt!

Üks põhjus, miks inimesi palavalt armastada, on looming. Siis oleks küll maailm talumatu, kui poleks olemas ühtegi luulerida, tantsusammu, muusikapala või skulptuuri. Sam ja meie inimesed on suured kunstisõbrad – arvatavasi nad seepärast enne minu aega kohtusidki.

Sam joonistab palju, mina olen rohkem... noh, poeet! Ma varasemalt midagi kirjutanud ei ole, ent ma loen ja komponeerin riime oma peas. Näiteks armastan ma Sveta Grigorjeva luulet. Sõnaseadmist oskan veel vähe – sellegi põgusa eluloovisandi jaoks läks mul tervelt kuu aega sõnade loksutamist tarvis. Aga näiteks pikutamises olen ma tõeline professionaal. Ja unes tundub iga kord, et loomine tuleb mul lihtsalt välja! Ja siis ärkan üles ja see lihtsuse tunne on kadunud, asendunud hoopis pelglikkusega.

Sellega seoses tuleb meelde, et kunstnik ja matkaja Hanna Samoson ütles oma hiljutise Tallinna kunstihoone isikunäituse tutvustusvideos, et igal hommikul üles ärgates ei tea ta esimesed viis sekundit üldse midagi. „Ja siis tuleb meelde: mul on koer! Ja igal hommikul on sellest nii suur õnnetunne“.

Minul on täpselt sama lugu, kui hommikul silmad lahti teen, siis tuleb meie ühise elu rõõm mulle meelde ja kohe kiman inimeste pessa neile seda ütlema. Pidage meeles vanarahva tarkust: kui sa oma inimesi armastad, siis pesed neil hambaid!

Tervitused kõigile käpalistele ja lugupeetud käpaalustele!

Teie Saba

Lugu ilmus Varjupaikade MTÜ ajakirja Käpa all 2024/1 numbris. Autor: Laura Toots