ARVAMUS | Silma alt ära paigutamine pole lahendus! Elusaid loomapoegi ei peaks poodides müüma

Riigikogu maaelukomisjon teatas möödunud nädalal, et ei poolda lemmikloomade kauplustes müümise keelustamist, vaid peab piisavaks lahenduseks teatavaid parandusmeetmeid. Kas looma jaoks, kelle eluiga on üleüldse vaid kaks aastat, on kolmekuuline kaupluses viibimine piisavalt ajutine, küsib loomaõiguste eest seisva organisatsiooni Loomus liige Maia-Liisa Mürkel. Ta kirjutab, miks komisjoni nimetatud meetmed ei toimi.

Vaadates seda nimekirja tekib vägisi tahtmine neid punkte lähemalt analüüsida. Alustan siis kohe päris algusest.

Esimene ettepanek - järelevalve tõhustamine.

Kuidas kujutavad komisjoni liikmed ette, et järelevalve saaks praegusel kärbete- ja kokkuhoiuajastul kuidagi efektiivsemaks ja põhjalikumaks muuta kui seda nn headel aegadel pole teha õnnestunud?

Esmalt tuleb luua normistik seaduse või määruste näol, et üldse oleks, mille alusel järelevalvet teostada. Praegused regulatsioonid ei taga piisavat alusmaterjali, millest inspektor saaks lähtuda, et järelevalve oleks tõhus ja loomade heaolu arvestav.

Tunnetuslik tõlgendamisruum loomakaitseseaduses on liialt suur ja laialivalguv ning võimaldab laisal/mittehoolival/ükskõiksel ametnikul kergesti igasugustest „mittevastavustest“ mööda vaadata.

Siit tuleneb ka esimene rahavajadus - hulk inimesi peab töötama välja uue normistiku, uue seaduse sõnastuse. Mõelgem korraks, kui suur on ühe seadusloomejuristi kuupalk - ja kui kaua tal läheb uue normatiivakti sõnastuse paika loksutamiseks aega? Kui palju on vaja pidada erinevatel inimeste ja osapooltega läbirääkimisi, et sõnastused saaksid maksimaalselt head? Kui palju kulub sinna töötunde ja raha?

Samal ajal on nende samade ministeeriumite samad ametnikud ametis ka kõikide teiste hädavajalike seadusandlike aktide koostamisega, sest iga uus valitsus teeb palju ümberkorraldusi, mida tehaksegi reaalselt terve ametisoleku aja - ja siis tuleb uus valitsus ja tulevad uued vajadused. Lisaks veel normaalne seaduseuuenduse protsess. Tundub, et tuleb juurde hankida ka juriste…

Järgmine rahavajadus - inspektorid ja järelevalveametnikud. Ka nemad on ülekoormatud, sest järelevalvet tuleb teostada musttuhande asja üle. Loomade väärkohtlemise üle ei jõuta praegugi normaalselt järelevalvet teostada - ametnike palgad on väikesed ja väga paljud ei soovi seda tööd tehagi. Kui palju tuleks juurde palgata ja koolitada inimesi, kes oleksid pädevad sellist järelevalvet teostama?

Me ei räägi üldse ühekordsetest kuludest - inimene tuleb ju tööle võtta aastateks. Antud juhul, kus tehtud on 175 miljoni eurone negatiivne lisaeelarve, ei tundu kuidagi võimalik, et keegi järsku suunaks mõne miljoni loomadega seotud probleemide lahendamisse. Pealegi pigistab king koledasti ka tervishoius ja lastekaitses ja omastehoolduses…

Komisjoni teine ettepanek – analüüsida lemmikloomade pidamise nõudeid ja neid kaasajastada.

Analüüs – milline veetlev ja hullutav sõna! Sellega saab kohe palju ära teha. Ja analüüsida saab kaua ja põhjalikult. Ja jõuda välja eikuhugi. Ja mis peamine – analüüsimine nõuab aega ja raha ja inimesi! (see on siin juba ma-ei-tea-mitmes-rahavajaduse koht)

Nii kaua, kui mina üldse mäletan, on loomakaitsjad pidevalt moel või teisel püüdnud riigikogu ja valitsuse tähelepanu juhtida vajadusele neid nõudeid ning neid ka kaasajastada. Kasvõi koerte ketispidamine. Pole kuigi kaugele jõutud väga paljude aastate jooksul. Ja siinkohal me räägime koertest, kes isegi ametnike jaoks on natuke suuremad sõbrad kui närilised või piimalehm. Kuidas nüüd järsku hamstrite heaolu kaupluseruumides võiks olla kuidagi prioriteetsem? Ja kas see mitte ei hakka siis ka seda kurikuulsat ettevõtlusvabadust piirama, kui rotil see elukene natuke liiga mugavaks muuta tuleks…

Kolmas ettepanek - kaaluda eraldi nõuete kehtestamist loomade pidamisele kauplustes arvestusega, et loomad viibivad seal ajutiselt.

Filosofeerigem ehk hakatuseks teemal: mis tähendab ajutiselt? Kui pikk aeg on „ajutine“? Oleneb jällegi ju aja tõlgendamise soovist, aeg on meil ju üldse selline kokkuleppeline suurus, mida igaüks tunnetab erinevalt.

Kas looma jaoks, kelle eluiga on üleüldse vaid kaks aastat, on kolmekuuline kaupluses viibimine piisavalt ajutine? Või kui ta näiteks selle kolme kuu jooksul ära sureb, kas siis viibis ta ikkagi poes puuris väga ajutiselt?

Võiks ju lausa öelda, et ametnikudki töötavad ajutiselt riigi heaks ja riigikogu liikmed on ametis ajutiselt. Valitsus on ka täiesti ajutine kamp tegelasi, kes vahepeal ajaviiteks ühtteist riigi ja rahva jaoks korda seada üritavad.

Väidan, et termin „ajutine“ ei aita meil küll kuidagi loomade heaolu nimel võidelda. Kas ei ole keegi kunagi kuskil öelnud, et ajutised asjad on veel need kõige püsivamad? Loomadel peab olema hea olla täna, homme, ülehomme. Ja sama hea ka aasta pärast. Ajutine ebamugavus ei ole midagi sellist, mida loomale kuidagigi põhjendada saaks – tema elab siin ja praegu. Ja halb olla on tal kah siin ja praegu. Liiati kui kõik, mida see loomake üleüldse peale sündimist mäletab, võib olla kitsas puur või akvaarium poeruumides.

Neljas ettepanek - täiendada nõudeid selliselt, et kaupluses peetavad loomad ei puutuks külastajatega kokku. Kaupluses oleksid külastajatele näha vaid loomade fotod või videod, loomad ise asuksid kõrvalruumides.

Ettepanek panna loomad poes tahatuppa peitu - kus enne on nähtud, et see muudaks midagi paremaks? Puuetega inimesed olid kunagi nõukogude ajal justkui peidus, neid polnud olemaski. Siis polnud vaja nendega ka eriti muidugi tegeleda…

Kui loomad viia kaupluse tagaruumi, siis on erakordselt suur tõenäosus, et nad ei näe kuude kaupa päikesevalgust, ei saa hoolitsust, ei saa värsket õhku hingata jne. Võibolla polegi külastajate poolt loomade „häirimine“ sugugi nii suur probleem, kui see uus probleem, mida me loomade peitmisega tekitaksime?

Tagatoa-variandiga kaob ära võimalus, et keegi juhuslik mööduja saaks märgata, kui midagi näib loomaga valesti olevat. Samuti ei ole loomad siis ka poetöötaja pilgu all, kes kasvõi silmanurgastki neid päevad läbi näeks. Taharuumi tuleb ikka spetsiaalselt minna. Ja siis tuleb veel märgata ka. Kas hakkame siis kehtestama nõudeid nagu need on intensiivpõllumajanduses – et tuleb kontrollida looma tervist iga 8 tunni tagant? Ja kehtestame erinevatele liikidele hulga erinevaid kontrollmeetmeid või nii-öelda checklisti, et mida tuleb poemüüjal kontrollida? Ja kas üldse suudab teenindaja seda kontrolli läbi viia – äkki peaks olema selleks veterinaar?

Üks suur probleem poes müüdavate lemmikute puhul on ka asjaolu, et loomapojad eemaldatakse emadest liialt vara. Kuidas lahendab elukate tahatuppa panek ära selle probleemi? Ja kuidas see „silma alt ära“ tagab, et linnud saaksid piisavalt lennata, et küülikud saaks puurist välja ja vabalt hüpata? Tagaruumis ei ole ju müstiline paradiisiaed, et teed ukse lahti ja haljal aasal kepsutavad kõik rõõmsalt päikeseloojangusse… Vastupidi - tagatoas toimuvad enamasti palju koledamad asjad kui eespool.

Tegelikult tekib ka küsimus, et kui loomad on niikuinii tagatoas peidus, miks nad siis üleüldse peavad seal poeruumides olema? Olgu kuni müügihetkeni oma kasvataja juures ja asi ants. Milleks me tekitame veel ühe lüli loomakeste koduvahetuse ahelasse sisse, kui saaks asju ajada nii, et on võimalikult vähe väntsutamist ja loom liiguks oma sünnipaigast otse uude koju?

Oleks nagu loogilisem ja hulk paberimajandust ja „sobivate tingimuste loomist“ jms jääks üldse ära. Niikuinii peaks loomade kaupluse laos hoidmine olema paras peavalu ja täiesti kahjumlik tegevus - jumal ise teab, kui kaua neist keegi peab ostjat ootama ja kogu selle aja vältel tuleb ju neid sööta ja kasida.

Viies ja kuues ettepanek - töötajad, kes tegelevad kaupluses lemmikloomade eest hoolitsemise või nende müügiga, peavad olema läbinud vastava koolituse ja kaupluse töötaja peab ostjale selgitama, kuidas looma eest hoolitseda.

Kas loomade heaolu tagamiseks palgatakse igasse poodi vastava koolituse saanud inimene? Aga kuidas on seda plaanis tagada ja kontrollida? (NB! Jälle rahavajadus!!) Mida vastav koolitus sisaldaks? Kes selle läbi viiks ja kus? Kas töötaja peaks tundma iga loomaliiki spetsiifiliselt? Kas tekiks uus eriala „loomamüüja“?

Kuidas oleks võimalik tagada, et seesama „loomamüüja“ tunneks nii paljusid erinevat liiki loomi/linde ja nende vajadusi, oskaks tähele panna nende terviserikkeid, stressi ja valusid, teeks vahet nii sisaliku, papagoi kui ka roti puhul emas- ja isasloomal? Kuidas suudab ta ostjat juhendada, mida loom tulevikus vajab ja mida uus omanik peaks silmas pidama, et loomal oleks ilus ja hea elu. Kas ja kuidas saaks teenindaja kaupluses kontrollida ostja tausta ja sobivust looma võtmiseks? Tundub kuidagi väga keeruline ja utoopiline. Liiga palju küsimusi ja liiga vähe vastuseid.

Seitsmes ettepanek - lemmiklooma ostmisel (ka e-poest) peavad loomaga kaasas olema tema päritolu tõendavad dokumendid; samuti info, kuidas looma eest hoolitseda.

Suurepärane mõte! Aga dokument ei tee looma elu veel heaks. Lisaks on ju nii lihtne tänapäeval fiktiivseid pabereid tekitada kui selleks peaks soov ja tahtmine olema. Jah – me võime nõuda sertifikaati ja mida kõike, aga lõpuks taandub see kõik ikka bürokraatiale, mis kuidagi kas korda aetakse või millest kõrvale nihverdatakse.

Igasugused nõuded on siiski enamasti vaid kontrollnimekiri, millel täitmine sõltub täitja nutikusest. Sellega on natuke nagu rahapesuga – õige skeemi korral saad oma halbades tingimustes kasvatatud merisea maha müüa uhke tõutunnistusega.

Kaheksas ettepanek - vaja on ühiskonda harida loomaheaolu teemadel ning tõsta inimeste teadlikkust ja vastutust loomade eest hoolitsemisel

Jah, nõustun. On vaja. Väga on vaja. Aga siit saame vist jälle ühe rahavajaduse koha. Negatiivsest lisaeelarvest peaks vist nüüd päris mitu miljonit maha tõmbama ja loomade heaolusse suunama. Sest ega MTÜ-d ja loomakaitsjad ei jõua seda tasuta ja annetajate abiga ise ikka ära teh küll. Aga no me siiski proovime!

Jõudes nüüd kõikide ettepanekutega lõpuni, tekib mul küsimus – kas siiski poleks parem, odavam ja isegi lihtsam keelustada loomakeste kauplustes müümine kui hakata kõiki neid ettepanekuid ellu viima või nende rakendamist mängima? Ja kas loomade heaolu siiski ei tagaks pigem just keelustamine, mitte pidev analüüs ja „teavitustöö“. Nõuded ja ettekirjutused iseenesest ei ole veel kunagi kellegi elu paremaks teinud.

Kui aga riigikogu maaelukomisjonil on probleem, et äkki nad piiravad koledasti kellegi ettevõtlusvabadust, kui keelustavad elusloomade müügi poodides, siis tehkem silmad lahti – nunnusid lemmikuid müüb vaid käputäis poode (räägime vast paarikümnest!) ja nende põhitegevus ei ole sugugi nende elukatega äritsemine, vaid pigem siiski lemmikloomatarvikute, söögi, mänguasjade jms müümine.

Kas on hädasti vaja veel lisaks teenida kasumit elusloomade müügi vahendamisest – need, kel soov pidada poodi, saavad müüa lemmiklooma pidamiseks vajalikke tarvikuid, aga kel soov loomadega tegeleda, saavad neid kasvatada. Hea näide on Eestis ju olemas – kasse ja koeri ei müüda poodides ja ei ole kuhugi kadunud ei koerad-kassid ega võimalus neid loomi omale võtta.

Ehk siis – nad müüvad ikkagi asju. Aga loom ei ole asi. Kui tahta endale lemmiklooma, tuleks loom võtta korralikult kasvatajalt, kes looma tunneb, teab liiki, oskab juhendada, kuidas looma eest hoolitseda ja talle liigikohased elutingimused luua. Ja igasuguste perelemmikute müük saab toimuda läbi tõuühingute või MTÜ-de. Loom ei ole asi – ta ei taha veeta oma lapsepõlve poeletil. Loom ei ole asi ta ei pea kuuluma igaühele, kellel tuleb hetkeemotsioonil pähe mõte, et võtaks õige endale selle või teise või kolmanda tegelase.

On küll ehk äge pilduda suuri sõnu ja loosungeid - tõhustame, efektiivistame, parandame! Aga tegelikult oleks vaja päriselt midagi ära teha, et loomade olukorda parandada, mitte avalikkust õõnsate sõnadega rahustada. Selleks aga tuleb lemmikloomade müük poodides keelustada ja anda võimalus ühiskonnal areneda empaatilisemaks ja loomasõbralikumaks.