Fedja perenaine Natalia adopteeris kassipoja, kui too oli väga nooruke ja väeti. „Esimestel päevadel oli Fedja väga nõrk. Söötsime teda pipetist kitsepiimaga. Kuu vanuseks saades sai ta kohe aru liivakasti eesmärgist ja läks tualetti, tõsi, mitte kõige lühemat teed pidi, vaid mööda toaseinu ja nurki. Võib-olla aitasid seinad tal ruumis orienteeruda,“ rääkis Natalia väljaandele Bored Panda.

Tänu perenaise poputamisele kasvas temast terve ja tubli kiisu. Aknalauale ja voodisse hüppamist pidi ta tänu mõningastele koordinatsioonihäiretele treenima tervelt kuu aega ning puude otsa ronida ei mõista ta siiani, kuid muidu elab ta täisväärtuslikku kassielu. Ainuke, mida korrigeerida pole suudetud, on tema pilk - Fedja silmad vaatavad nimelt kõõrdi.