ILSE BLOGI | Terve elu jooksis paari sekundiga silme eest läbi! Kuidas madu taksi ujumishooaja avas

Nüüd on hilja, nüüd on kõik! Elu jooksis filmilindina silme eest läbi, kui taks võsastikust ootamatult järve poole siugleva mao ümber hasartselt kargama hakkas. Kuidas ma selle sureva looma ilma autota linna transpordin?

Ujumiskohti, kus koer ilma rihmata vette lasta, võib Tallinna ümbruses vist ühe käe sõrmedel üles lugeda. Ametlikud rannad on kõik koeravabad ja kui silt koera ujutamist ei keelagi, on soojade ilmade korral raske löögile pääseda ka seetõttu, et üritajaid on teisigi. Kas ja kuidas neil omavahel klapp tekib, on juba iseküsimus. Seega on koera ujumiskoha hind võrreldav hea seenekoha omaga.

Meie käime seetõttu päris sageli Nelijärvel, ühitamaks enda ja koera ujumisvajadust. Pealegi on Ilsel seal isiklik peenar, mis möödunud aasta sügisel unarusse jäi ja sel kevadel uuesti üle vaatamist vajas. Taksi meelehärmiks ajame selle siiski pärast iga kord kinni. Aga üldiselt oleme seni äpardusteta hakkama saanud - ruumi jagub ja rohkema rahva korral saab end natuke eemale istutada, sest õnneks on Ilse selline takjakoer, et pererahvast eemale võõrastega suhtlema ei kipu. Isegi üks konn õnnestus üle suudelda, ehkki suuremat printsi temast ei olnud.

Ühel palaval nädalavahetusel otsustasime aga Harku rabas asuva Rõngasjärve kasuks. Tom viis meid autoga kohale ja leidsime isegi üsna privaatse kaldaribakese, kus mina päevitada ja taks taksiasju ajada sai. Taksiasjadel üldiselt eriti silma peal hoidma ei pea - las tuhnib ja ladistab roostikus, see on ta lemmikhobi. See, et koer ühel hetkel kahtlaselt hüppama hakkab, ei tekitanud esmapilgul samuti erilist ärevust - ju märkas mõnda putukat või lindu, tavaliselt ta hüppamisega piirdubki.

Kui must kogu mõne meetri kauguselt võsastikust järve siugles, sain aru, et nüüd on hilja. Nüüd ma ei saa enam mitte midagi teha! Jahiärevuses koer „tule siiale!“ ei allu. Ja kui see on rästik, siis... Siin ma nüüd olen keset metsa, ilma autota! Olin just ise avaldanud loo sellest, kuidas hammustada saanud koera liigutada ei tohi.

Koerajumal paraku halastas, Ilse tuli tagasi minu juurde ja jätkas päevitamist, nagu poleks midagi juhtunud. Hiljem nägime madu mööda ujumas, pea elegantselt püsti. Huh, õnneks oli nastik!

Mingi aja pärast saabus meile seltsi naine kahe retriiveriga. Küsis viisakalt, kas võib oma koerad ka vette lasta. Kuidas siis kuldsetele retriiveritele ära öelda - nood on ju ujumishullud. Ilse võttis koomale ja istus igaks juhuks mu rannalina peale, kuni suuremad tegelased hullunult vees möllasid.

Tänutäheks selle eest, et kaks porikoera minu ja kleidi end kuivatades täis pritsisid, avaldas nende perenaine mulle kuldaväärt saladuse - nimelt koha, kus tema tavaliselt oma loomi ujutab. Selle väga täpset asukohta ei hakka ka Ilse avalikult välja käima, eriti arvestades, et järgmisel päeval testisime selle kohe ära ja leidsime eriti privaatse pinna väikese poolsaare tipus, kuhu keegi väga nagunii jalutada ei viitsinud ning saime paar tundi segamatult omaette olla - üks vette pulka loopida ja teine end selle järele ujudes tühjaks rahmeldada. Väikese vihje „Raku järv“ võime siiski anda.

Kui olud ja majutajad lubavad, sõidame nädalavahetusteks siiski Tallinnast kaugemale. Viimati leidis Ilse oma unistuste kuurordi hoopis Võrtsjärve ääres. Soe, madal vesi - jaluta või oma lühikeste jalgadega teisele kaldale välja! Pole neid ametlikke playasid vajagi!