Ülekuumenemine, sinivetikad, rästikud: kuidas kaitsta oma lemmiklooma suviste ohtude eest ja mida teha esmaabina?

Suvi on käes ja näidanud juba ka oma kõige kuumemat palet. Inimesed rõõmustavad, samuti ka lemmikloomad, ometi võib kuum suvi põhjustada koduloomadele ka vaevusi. Uurime, kuidas kaitsta oma lemmikut suviste ohtude eest ja mida peaks kindlasti teadma ja oskama jälgida. Küsimustele vastab Dr Elina Tooming NordicVet Loomakliinikust.

Kuidas saavad loomakliinikud ja veterinaararstid aidata lemmikloomaomanikel valmistuda suvisteks ohtudeks?

Kõige tähtsam on see, et loomaomanik omaks õiget infot erinevate olukordade, ohtude, haiguste, mittesöödavate ainete kohta. Kui kaheldakse loetud/kuuldud infos, siis saab alati pöörduda loomaarsti poole. Ohte on kahjuks palju ja kõike ennetada pole võimalik, kuid kindlasti aitavad teatud ohte ennetada regulaarsed vaktsineerimised ja parasiiditõrjed, mida peaks iga loomaomanik profülaktiliselt tegema. Oluline on ka jälgida, et looma vaktsiinid oleksid kehtivad (vaktsineerimisaeg ei sõltu aastaajast), ning kontrollida, kas teie lemmik on kiibitud ning kiip registreeritud, juhuks kui loom peaks kogemata kaotsi minema. Lisaks tuleb arvestada erinevate looduses olevate ohtudega (rästik, sinivetikas, ülekuumenemine jne), kui planeerite reisimist ja matkamist koos oma lemmikuga.

Kuuma ilmaga vajab lemmik erilist kaitset

Suvi on käes ja soojakraadid on vahelduva eduga roninud juba ka 30 pügalani. Selline kuumus võib olla loomadele raske, eriti just pikakarvalistele isenditele. Kuidas kaitsta oma lemmikut, kui ilm on väga kuum?

Vältige lemmikuga jalutamist päeva kõige kuumematel tundidel ning planeerige välitegevused päeva jahedamasse aega. Õues peaks loomal olema võimalus varjuda. Ka siseruum peaks olema hästi ventileeritud. Võimalusel jahutage ruumi konditsioneeri või ventilaatori abil.

Veenduge, et teie lemmik tarbiks piisavas koguses vett. Värske jahe vesi peab olema iga hetk kergesti kättesaadav. Ka väljas tuleb tagada lemmikule juurdepääs veele. Selleks saab kasutada avalikku joogiveekraani või kaasaskantavat joogipudelit. Kuuma ilmaga pakub jahutavat leevendust jääkuubikute lisamine joogiveele. Vajadusel võib joomist hõlbustada, pakkudes nn maitsestatud vett (nt maitsestamata liha keetmisel saadud puljong) või kasutades erilist purskkaevu.

Ärge kunagi jätke oma lemmiklooma autosse. Salongi sisetemperatuur tõuseb väga kiiresti ja võib loomale põhjustada kuumarabandust ja surma.

Kuidas ära tunda lemmiklooma ülekuumenemise märgid ja mida peaks tegema esmaabina? Millal veterinaari poole pöörduda?

Ülekuumenemist iseloomustavad tugev hingeldamine, liigne süljevool, loidus ja nõrkus, oksendamine, kõhulahtisus, igemed muutuvad esmalt erkpunaseks ning probleemi süvenedes kahvatuks või siniseks. Lisaks võivad esineda tugev janu, koordinatsioonihäired, teadvuse kadu, krambihood.

Kui märkate ülekuumenemise märke, siis toimetage lemmikloom kohe jahedasse kohta, pakkuge väikeses koguses jahedat (mitte jääkülma!) vett. Ärge sundjootke teadvuseta või oksendavat looma. Tehke oma lemmiku karvkate jaheda veega märjaks. Eriti vajavad niisutamist pea, kael ja kõhualune piirkond. Vältige jääkülma vee kasutamist, kuna see võib põhjustada šokki. Paigutage looma kehale niisked rätikud. Võimalusel kasutage jahutamiseks ventilaatorit.

Jälgige looma kehatemperatuuri. Seda mõõdetakse termomeetriga päraku kaudu. Koerte ja kasside normaalne kehatemperatuur on ligikaudu 37,7–39,2 °C. Eesmärk on langetada kehatemperatuur kuni 39,4 °C. Katkestage aktiivne jahutamine, kui loom näitab taastumise märke ning kehatemperatuur on langenud.

Veterinaararsti juurde tuleb pöörduda järgmistel juhtudel: ülekuumenemise sümptomid püsivad vaatamata looma aktiivsele jahutamisele; loomal on tõsised sümptomid, nagu teadvuse kadu ja krambid; tegemist on väga noore või vana, haige või brahütsefaalse (lühikoonulise) tõuga.

Isegi kui lemmikloom näib taastuvat, on soovituslik veterinaararsti järelkontroll, et veenduda, ega loomale pole jäänud pikaajalisi mõjusid või tüsistusi.

Hädaohud vees on salakavalad

Paljud koerad armastavad suvel ujumas käia. Kas ka veekogudes võivad varitseda mingid ohud?

Veekogudes võivad teie koera varitseda mitmesugused ohud. Üks suur oht on sinivetikas, sest selle allaneelamine võib koerale põhjustada tõsise mürgistuse. Sinivetikate äratundmiseks pöörake tähelepanu järgmistele tunnustele:

• sinivetikad võivad muuta vee roheliseks, siniseks, pruuniks või punakaks. Vesi võib tunduda hägune või olla kaetud vahuga;

• veepinnale võib tekkida tihe kiht, mis meenutab vahtu või lima;

• sinivetikate õitseng võib tekitada ebameeldivat kopituse või mäda lõhna;

• sinivetikaid leidub sageli soojas ja seisvas või aeglaselt voolavas veekogus. Eriti on ohustatud toitainerikkad veekogud, mis võivad olla saastunud väetise või reoveega.

Koeral, kes on sinivetikatega kokku puutunud, võivad tekkida oksendamine, kõhulahtisus, liigne süljeeritus, loidus ja nõrkus, düsorienteeritus ja segadus, krambihood, hingamisraskused ja nahaärritus.

Kui kahtlustate, et teie koer võis kokku puutuda sinivetikatega, viige ta kohe veterinaararsti juurde. Sinivetikamürgistus võib olla eluohtlik ning vajab kiiret sekkumist. Kahjuks ei ole sinivetikamürgistusele antidooti, kuid kiire sekkumise puhul on võimalik sinivetikate tekitatud maksakahjustust vähendada. Näiteks üritatakse sinivetikate mõju vähendada oksendamise esilekutsumisega, kui suur kogus vett on alla neelatud viimase nelja tunni jooksul enne loomaarsti juurde jõudmist, ning intensiivse vedelikteraapiaga ja hapniku manustamisega.

Toon välja veel mõned ohud, mis võivad veekogudes varitseda ja millele peaks loomaomanik tähelepanu pöörama.

• Tugevad hoovused ja sügav vesi võivad koera kaasa tõmmata, suurendades uppumisohtu.

• Teravad esemed veekogus (nt klaasikillud, metallijäätmed) võivad põhjustada lõikehaavu.

• Seisvas veekogus on võimalik nakatuda infektsioonhaigustesse (nt leptospiroos).

• Külm vesi võib põhjustada alajahtumist. Järsk külma vette hüppamine võib põhjustada ka šokki.

Ettevaatust, rästik!

Koerad võivad oma jalutuskäikudel silmitsi sattuda ka rästikutega. Kas ja kuidas oleks võimalik vältida oma lemmiklooma kokkupuudet rästikuga?

Toon mõned soovitused, kuidas vähendada oma lemmiklooma kokkupuutevõimalust rästikuga.

• Jalutage hästi hooldatud ja selgetel radadel, kus rästikute esinemine on vähem tõenäoline. Rästikud eelistavad peituda kõrges rohus ja tihedas võsas.

• Jalutage oma koera rihma otsas, eriti piirkonnas, kus on suurem tõenäosus rästikuga kokkupuuteks. See annab parema kontrolli oma koera üle ning rästikut nähes saab kiiresti reageerida.

• Rästikud on kõige aktiivsemad hommikul ja õhtul. Sel ajal tuleks olla eriti tähelepanelik.

• Jälgige oma koera käitumist ning reageerige, kui ta hakkab maapinda põhjalikumalt uurima või tundub erutatud.

• Koera kaelarihma külge saab jalutuskäigu ajaks kinnitada kellukese, mis võib rästiku eemale peletada.

• Koolitage oma koera tulema kutse peale enda juurde. See võimaldab ohtlikus olukorras kiiresti reageerida ning kutsuda koer enda juurde, et vältida iseseisvat rästiku uurimist.

Juhul kui teie koer kohtab rästikut, on oluline jääda rahulikuks ja eemaldada loom aeglaselt ohutusse kaugusse. Vältige järske liigutusi, kuna need ärritavad rästikut.

Kui olete jalutanud oma koeraga kohas, kus elutseb teadaolevalt rästikuid, kontrollige pärast jalutuskäiku oma koera võimalike hammustuste või haavade suhtes.

Võib juhtuda, et kontakt maoga jääb peremehel märkamata. Millised on rästikuhammustuse sümptomid?

Rästikuhammustuse sümptomid võivad varieeruda sõltuvalt koera suurusest, hammustuse asukohast ja organismi sattunud mürgi kogusest. Juhul kui kontakt rästikuga jääb märkamata, tuleks olla teadlik järgmistest sümptomitest, mis võivad viidata rästikuhammustusele:

• koer võib vahetult pärast rästiku hammustust hakata niutsuma või haukuma;

• hammustuskoht võib minna kiiresti paiste ja tursesse. Paistetus võib levida hammustust ümbritsevatesse kudedesse. Hammustuse koht võib olla tundlik ja valulik;

• hammustuskohal võib näha kahte väikest torkehaava, mis on rästiku kihvade jäljed;

• koer võib muutuda loiuks ja nõrgaks;

• vahel võib hammustuse järel tekkida oksendamine või kõhulahtisus;

• mürk võib põhjustada hingeldamist, hingamisraskusi või vilistavat hingamist;

• koeral võivad tekkida vereringehäired, millele viitab limaskestade kahvatu või sinakas värvus;

• võib tekkida tugevam süljevool;

• tõsisematel juhtudel võib koeral tekkida krambihoog või teadvusekadu.

Kui teie koera on hammustanud rästik, siis tuleks hoida koer rahulikuna ja võimalikult liikumatuna, et aeglustada mürgi levikut organismis. Viige ta võimalikult kiiresti loomakliinikusse. Rästikuhammustuse ravi vajab veterinaarset sekkumist. Ärge püüdke mürki välja imeda või paigaldada žgutti. See võib olukorda hoopis halvendada.

Kui vajate oma lemmikuga abi, siis tasub pöörduda Kristiine keskuse lähedal asuva NordicVet Loomakliiniku poole. Kliinik on avatud esmaspäeviti ja kolmapäeviti 9–19 ja teistel tööpäevadel 9–17. Kliinikuga saab ühendust meiliaadressil [e-mail] või telefonil [phone].

Hoidke NordicVet Loomakliiniku tegemistel silma peal ka Facebookis ja Instagramis.