Kassipäästja: on olnud hetki, mil tõesti enam ei jaksa, kuid minu süda ei luba valida, keda aidata ja keda mitte!

Mulle on jäänud meelde ühe inglise keelt kõneleva vanema meesterahva lause, kes meil kassitoas külas käis: „ see tuba on täis vabaarmastust.“ Ja väga tihti, kui on raskemad hetked, siis ma mõtlen sellele, kirjutab MTÜ Paikass asutaja Virge Piisner, kelle jaoks seitse aastat kasside päästmist on vahel toonud kaasa hetki, mil tõesti enam ei jaksa.

Minu loomade aitamine sai alguse juba siis, kui olin päris väike tüdruk. Elasime maal ja nagu ikka, olid majapidamises kassid-koerad. Aga mina olin siis see, kes päästis kasside käest linnud valla ning koerakuudi juurde eksinud siilid turvalisse paika toimetas. Ja kui olid väiksed tegelased, kes juba kahjuks hukkunud, siis said nad korralikud matused mustsõstrapõõsaste vahel.

Täna ma ei oska öelda, kas mul oleks see MTÜ loodud või mitte, kui ei oleks minu esimest päästemissiooni - Kustit. 2016. aasta talvel märkasin Paides Olerexi tankla juures üht kirjut kassi, kellel olid kõrvad pealigi, kõht tühi ning külm. Istus prügikasti all ning ootas kedagi-midagi. Ma käisin seal tanklas mitmel päeval ning ta oli iga kord seal. Siis tabasin end mõttelt, et äkki ta ootabki mind?

Mul ei olnud halli aimugi metsiku kassi püüdmisest, veel vähem sellest, kuhu ma ta üldse panen, kui kätte saan? Aga miski minus tahtis, et ta saaks parema elu peale ning nii see võimatu missioon alguse saigi. Käisin esialgu teda üksi püüdmas ja meelitamas, kuid sellest ei saanud kohe kuidagi asja. Siis sain abiväge ja oi, me mõtlesime ikka igasugu nippe ja trikke välja, aga ikka nullseis! Siis aga sain ühe naisterahva kontakti, kellel oli MTÜ ning vahendid selliste kasside püüdmiseks. Nii saimegi Sirjega tuttavaks ja lõpuks ometi, Kusti kätte!

Kusti kolis vaatamata minu vanemate eitavale vastusele siiski meie keldrikorrusele. Muidugi alustasin siis ka kohe otsinguid, et leida talle uus kodu. Aga ega ma siis ju teadnud, et arglikule ja metsikule kassile kodu leidmine on üks päris kõva pähkel.

Ei läinud üldse kaua, kuni Kusti mind usaldama hakkas ning hüppe pealt peaga müksud said igapäevaseks. Siis aga õnnestus mul leida talle Tallinnas koht: üks naisterahvas oli temast huvitatud. Nii sai temast pealinna kass, kuniks mingite nädalate pärast mulle kirjutati, et nii metsiku kassiga ei ole midagi peale hakata. Seepeale muidugi mõtlesin, et minuga oli ta juba sõber ning veel suurem mõte – ma ei päästnud ju teda selleks, et ta uuesti tänaval lõpetaks või veel hullem - magama pandaks!?

Kulus päris kaua aega suure mangumise ja palumise peale, et eelkõige mu kallis isa lubaks ta tagasi tuua. Aga ta tegi seda, ta lubas. Laenasin oma vennalt auto ja sõitsin veel sel samal päeval Tallinnasse oma Kustile järgi. Ja see tunne, kui ta oli turvaliselt mul autos, see oli kulda väärt. Loomulikult pidi midagi ju ikka pahasti ka minema ning suurest õnnetundest sõitsin Paide naaatukene kiiremini, kui lubatud ja sain kopsaka trahvi. Aga see mind ei morjendanud, sest kohe olid tulemas jõulud ja Kusti oli minuga!

Kusti on minuga tänase päevani ja suuremat kallistajat ja kaisutajat, nagu tema ei ole ma veel kohanud. Ta hoiab mind nii väga ja on üks parimatest asjadest, mis minu elus siiani juhtunud.

Peale Kusti päästmist läks mõni aeg mööda ning hakkasin tolles MTÜs abis käima, kuni lõpuks oli ka minu vanemate keldrikorrus täis puure ja kasse. Mis loomulikult ei olnud minu vanemate nägemus sellest, mida keldrikorrustel teha saaks. Ühel hetkel oli selge, et on vaja kassitoa ruume ning luua oma MTÜ. Nii saigi 2. septembril 2019 loodud mittetulundusühing Paikass.

Enne Paikassi loomist käis minu juurest läbi palju kasse, kes ka oma kodudesse said. Selle ajaga, mil Paikass tegutsenud on, oleme koju saanud saata 652 kassi ning ka mõned koerad.

Neid loomi, kes sügavama jälje jätavad, on tegelikult väga palju. Neil kõigil on oma lood ning mõni neist kasvab päris ruttu südame külge. Parimad lood on loomulikult need, kus suudame kassi elule aidata ja ta leiab ka lõpuks oma kodu ja oma inimesed. Kurvemad need, kus vaatamata püüdlustele, magamata öödele ja tohutule stressile ei vea see loom välja ning sureb. Nendel puhkudel luban omale alati selle nõrkushetke, et see emotsioon endast läbi lasta ja siis ennast kokku võtta, sest ülejäänud hoolealused vajavad mind ju sama palju.

Mul on hetkel kodus kuus kassi. Paljud peavad mind kindlasti pisut või isegi palju ogaraks, aga nii see on hetkel läinud. Kusti oli minu esimene päris oma kass ning nüüd on talle aastatega lisandunud erinevate taustadega isendeid.

Rubi ja Roosa on esimesest pesakonnast, kellele pakkusin hoiukodu enne MTÜ loomist. Bruce ja Simo jäid meie koju, sest me elukaaslasega kumbki ei suutnud neid enam ära anda. Norbert on samuti kolmesest pesakonnast ainus, kes nii-öelda kätte jäi ning muudkui kasvas ja kasvas ning selliselt kasvatas end ka meie südame külge. Mis ilmselt oli ka tema jaoks parim valik, sest hiljem selgus, et tal on kasside FIP. Õnneks oli meil sel hetkel võimekust, et ta saaks ravi, ning tundub, et saime sellest koledast haigusest võitu. Seega kodu on meil veidi, jah, ülerahvastatud.

MTÜ töö on minu jaoks igapäevane täiskohaga tasustamata töökoht. Nädalad on muidugi erinevad, mõnel nädalal on üks vaba päev, mõnel õnnestub neid leida rohkem. Seda loomulikult tänu meie vabatahtlike tiimile, kes samuti käivad kassitoas oma vabast ajast, oma perede ja toimetuste kõrvalt. Olen neile ülitänulik, et nad koos minuga seda teekonda käivad.

Minu jaoks aga ei piirdu MTÜ tegevus kassitoas koristamise ja muude sealsete toimetustega. Mina haldan veel kodulehte, facebooki ning üritan leida viise ja võimalusi annetajate leidmiseks. Lisaks kodudega suhtlemine ja emaili haldamine, et kõik meilid saaksid vastuse. Mina ainuisikuliselt olen vastutav kogu MTÜ tegevuse ja toimimise eest ning ka selle eest, et arved oleksid makstud ning paberimajandus korras. Seega ma ei saa või õigemini nüüdseks isegi ei oska nii, et tulen kassitoast koju ning lülitan ennast sealsetest muredest või rõõmudest lihtsalt välja. See ei ole võimalik. Palgatööks olen valinud sellise ameti, mis võimaldab mul ise tööaega planeerida ning tänu sellele ongi mul üldse võimalik neid kahte asja koos ajada.

Loomi satub meie juurde igasuguste erinevate probleemide ja muredega. Tihedamad on loomulikult viirustest tingitud mured või siis juba tagajärjed. Samuti erinevad parasiidid, mille olemasolu võib kassi organismi täielikult nõrgestada. Kahjuks on ka palju neid, kes on õnnetult käppapidi jäänud kuskile vahele või lausa auto alla.

Sellel aastal on annetajate hulk märkimisväärselt vähenenud, mille üle ei saa muidugi ka imestada, arvestades mis ümberringi toimub. Eelkõige tuleb ju oma vajadused esikohale seada ning alles siis saab ka teisi aidata. Kahjuks aga ei näe vähenemas abivajajate loomade hulka, see püsib üsna stabiilsena ning ei ole meie veel seda ära õppinud, kuidas peaksime valima, keda aidata või keda mitte. Õnneks on järjest rohkem seda, et MTÜd teevad omavahel ka koostööd ja õnneks on meil ka püsiannetajad, kelle abile saame alati toetuda, kui häda käes.

Meie kodukliinikuks on Jüripoja Loomakliinik, kes meid alati aitab ja põhimõtteliselt igal ajal vastu võtab. Sealsed arstid teevad oma tööd tõesti südamega ja koos proovime alati leida lahendusi. Me oleme alati suutnud oma arved maksta ära õigel ajal, kuid nagu ennist mainisin, siis sel aastal on rahalised asjad natuke nihkes ning nüüd ongi meil pea kohal pilv, nimega „maikuu kliinikuarve“, milleks on 3582 eurot. Oleme sellega hetkel tõsiselt jännis ning kohe tuleb peale ka juunikuu eest osutatud teenuste ja ravimiste arve. Olemas olevaid loomi me ju hätta jätta ei saa, kui neil avaldub tervisemuresid. Vaatamata maksmata arvele, ukse taha nad meid ei jäta. Nad aitavad ikka ja on meiega sama toredad, aga endal on ju halb tunne, sest maksmata on väga suur summa.

Ausalt öeldes on mõnel korral tulnud ette neid hetki, kus tõesti enam ei jaksagi. Lihtsalt ei ole võtta seda jõudu, et edasi minna. Eelkõige on see vast vaimne väsimus, sest tegemist on siiski elusolenditega, kes paratamatult kõik ellu ei jää. Aga siis lasen asjal veidi seedida, räägin ja arutan endale kallite inimestega ning leian selle poweri, et edasi minna.

Mulle on jäänud meelde ühe inglise keelt kõneleva vanema meesterahva lause, kes meil kassitoas külas käis: „ see tuba on täis vabaarmastust.“ Ja väga tihti, kui on raskemad hetked, siis ma mõtlen sellele. Paremini vist ei saakski seda kõike kokku võtta. Samuti ühe minu jaoks täiesti võõra inimese öeldu, et see mis ma teen, peab tulema missioonitundest. Algul ma ei saanud sellest päris lõpuni aru, aga nüüd nõustun temaga täielikult. Seda tööd saabki teha ainult südamest ja minu süda ongi selline.

MTÜ Paikass tegemistel saab silma peal hoida siin.

Kui tunned, et soovid hätta sattunud kasse aidata, saad seda teha annetusega kontole MTÜ PAIKASS EE442200221072289188

(MTÜ Paikass on tulumaksusoodustusega)